Kogu aasta või kuni maailmalõpuni Siberis
13. september 2012, 17:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kauni külaidülliga algav «Meie aasta Siberis» liigub kohe asja juurde ja teeb algusminutitega selgeks, kes, miks ja kus on. On Tuuli Roosma pere, ja seda Eestist 3000 kilomeetri kaugusel Siberi külas, kus teletähe režissöörist elukaaslane Arbo Tammiksaar teeb filmi vissarionlaste ususektist.
Lühike sissejuhatav lõik, mis jutustab vissarionlastest, ususektist, kelle keskel eesti pere aasta aega elab, ongi avasaate põnevaim hetk. 30 küla, mille elanikud usuvad, et endine liiklusmiilits on taassündinud Jeesus ja kohe saabub maailmalõpp kõikjal peale nende külade, ning on loobunud kõigist moodsa elu hüvedest ja pahedest, saavad loodetavasti tulevikus rohkem kõlapinda.
Alkoholita kogukonnas
Edasi kulgeb saade edasi-tagasi ajarännetena, vaheldumisi ollakse septembris ja uude elusse sisse elanud, siis aga jälle kevades, kus alles kolimiseks asju pakitakse ja sõpradega viimased peod peetakse. Sellised ajareisid panevad saate kenasti ja heas tempos käima.
Oleks lugu jutustatud ajaliselt õiges järjekorras ja esimene osa keskendunud vaid reisi algusele, ilma kommenteerivate põigeteta, oleks avasaade jäänud ilmselt palju lahjemaks.
Roosma ei ole peljanud oma avameelsesse videopäevikusse sisse jätta ka asju, mida mitte iga pere ei tahaks naabritele või sõpradelegi näidata, rääkimata telekraanile lubamisest, olgu siis vanemate nääklus selle üle, kes peres rohkem joob, või laste ees purjuspäi oksendav pereisa.
Ausalt näidatakse, et kolimine kogukonda, kus muu hulgas on alkohol täielikult keelatud, on võib-olla samavõrra vajadus kui lihtsalt tööst tingitud eksperiment. Kui aga tõesti nii oli, oleks võinud seda ekraanil rohkem lahti seletada, või kui polnud, siis sedagi selgitada. Ometi jääb saade positiivseks igal hetkel, ei mõju piinliku või räigena ega ka liigse nunnutamisena.
Saate staarid on aga ikkagi kolmeaastased kaksikud, kes tunnevad end võrdselt vabalt nii Tallinnas, Siberis kui ka pea nädal aega kestval rongisõidul. Nende jaoks on vanemate eksperiment ka koolitunni eest, esimesed venekeelsed sõnad olid selged juba rongis ja kauge külaelu võiks üht-teist õpetada ka lastele, keda vanemad kell üheksa õhtul veel teleri ette lubavad.
Kui esimene saade keskendus oma ajahüpetest hoolimata siiski peamiselt harjumuspärase eluga hüvasti jätmisele ja rongiromantikale, andsid järgmist saadet tutvustavad klipid aimu, et nädala pärast näeme juba rohkem ka Roosma uut koduküla ja uute tingimustega kohanemist.
Hoogne piilumine pereellu
Ilmselt saabki sari alles siis tõelise hoo sisse ning loodetavasti jõuab koduelu kõrval ka vissarionlasi rohkem tutvustada. Huvi on kahtlemata tekitatud ja Tammiksaare filmile koguneb siit kindlasti publikut juurde.
Kuigi avameelne ja humoorikas sari ilmselt alles leiab oma tasakaalu, võib avasaate põhjal ennustada, et ees ootab rahulik, kuid siiski piisavalt hoogne piilumine ühe üsna tavalise pere ellu meie jaoks mitte nii tavalistes tingimustes. Värskendavalt siiras ja vahetu ning liigse punnitamiseta.
Dokumentaalsari
«Meie aasta Siberis»
Kanal 2s kolmapäeviti kell 21