Üks tuntumaid baltisakslastest mõisaomanike suguvõsasid vanal Liivimaal oli von Strykkide oma.
Riidaja mõisa lugu on ühe vana aadlisuguvõsa kroonika
22. märts 2009, 22:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud sajandi algul oli von Strykkide valduses paarkümmend mõisat, mis olid enamjaolt hästi majandatud ja andsid eeskuju päriseks ostetud taludele.
Ühe niisuguse mõisa suguvõsa lugu jõudis kaante vahele 2007. aastal saksa keeles. Läinud kolmapäeval tutvustati Viljandis eestikeelset väljaannet «Riidaja von Strykide perekonna põliskodu Liivi- ja Eestimaal 1562—1919—2003». Selle põhjaliku uurimuse autor on Strykkide Suure-Kõpu harust sirgunud Wolf-Dietmar von Stryk.
Wolf-Dietmar von Stryk sündis 1937. aastal Saksamaal ja kasvas seal ka üles, ent 14 aastat tagasi tuli ta oma esivanemate maale Eestisse. Siin jätkas ta Strykkide genealoogia ja tegevusloo uurimist, eriti Riidaja ja Tihemetsa mõisaga seotud lõikudes.
Mainimist väärib, et Wolf-Dietmar von Stryki vanaisa, Suure-Kõpu mõisa pärishärra Alfred Georg Alexander von Stryk oli Vabadussõjas Eesti poolel sõdinud Balti pataljoni adjutant, kes langes 6. jaanuaril 1919 Kose kihelkonnas.
Et Eesti valitsus rekvireeris tema kodumõisa ja tema kangelassurm vaba Eesti nimel jäi varaliselt kompenseerimata, emigreerus tema pere Saksimaale.
Raamatu autor (eesti keelde tõlgitud millegipärast koostajana) on kogunud ja kriitiliselt läbi töötanud mahuka materjali, millest varasemast, Wilhelmine von Stryk-Köppo (1842—1906) XIX sajandi lõpuveerandil koostatud kroonikast on täies mahus taas esitatud 25 dokumenti. Need, osalt sadu aastaid vanad arhailises kirjaviisis ürikud kajastavad Riidaja mõisa mannetust läänimõisast õitsvaks majoraat- ehk pärusmõisaks saamise lugu.
Õpetlikud on kommentaarid nende dokumentide kohta ning nende sidumine toonaste ajalooliste taustadega.
Hulk lehekülgi on pühendatud Riidaja neogooti stiilis hauakabeli ajaloole ja selle taastamise käigule.
Nüüd on kabel selle juurde 120 aasta kestel maetud 33 lahkunu mälestuseks korrastatud. Raamatu esimese väljaande järel leidis Põdrala vald jõudu hakata restaureerima 1762. aastal ehitatud härrastemaja (1922—1964 koolihoone). Ka eestikeelse rohke ja huvitava pildimaterjaliga raamatu ilmumine sai teoks valla toel, nii et seda võidi Riidajal tutvustada tänavu 3. veebruaril.
Üsna sujuva tõlke on teinud Tartu kultuuriloolane Kristel Neitsov. Temalt pärinevad ka paljud märkused ja täpsustused. Paraku ei ole raamatul olnud toimetajat, mistõttu tõlkes on nii faktoloogilisi kui terminoloogilisi eksimisi ajaloo vastu.
Nõnda jääb lugejale mulje, nagu hukkunuks Karl XII Türgis (lk. 30). Toortõlgete näitena leiame pinnaühiku «sahamaa» (sks. Haken, eesti «adramaa»; lk. 13, 67). Viljandi aadlipreilide hooldeasutusest (Stift) on saanud tütarlaste instituut ja Strykkide perekonnakroonikust Wilhelminest selle auliige (lk. 23, Ehrenstiftdame tähendas pigem auhooldajat) ning Ordnungsrichter (administratiivkohtunik) on tõlgitud kordnikuks (lk. 28, 31, 65). Tähevigugi leidsin tubli tosina.
Kummatigi on Riidaja mõisa ajalugu sajandite tagant tänapäevani üks lugemist väärt sisukas raamat. Jääb soovida, et autoril jätkuks tervist ja tahet saada kaante vahele ka Kõpu mõisa arengulugu.