Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Põlvik, vuntsid, jämm, hüpped

Red hot chili peppers tallinnas: juhuslikkuse täppisteadus.

27 000 inimest pole kaugeltki lauluväljaku rekord (Metallical teist korda oli ligi neli korda rohkem), aga Peppersi esinemise keskel tulvas inimmeri kõikjal, kuhu silm ulatus, ja inimesed, kui just ei hüpelnud ega tantsinud, olid üldiselt rahulolevate nägudega. Välja arvatud kuuesajameetristes õllesabades.

Kuigi võiks arvata 30 aastat tegutsenud bändi kohta, et nende publik hakkab tugevalt keskikka kalduma, oli keskmine vanus siiski pigem 26,5, niimoodi silma järgi. Peppers, kes albumeid annab välja mitme aasta tagant ning ka maailmatuuride vahepeal aja maha võtab, oskab alati aktuaalsena muusikaareenile tagasi tulla ja uusi noori oma sulni nahaalsuse ning fungilt naksuvate, aga ometi nii melanhoolsete lugudega rabada.

Muidugi on Peppersil mitme peotäie jagu hitte ja osa neist kõlas ka Tallinnas (kaugeltki polnud see best-of-kontsert), aga tundub, et seal on ikkagi midagi muud, mis selle bändi juures kütkestab ääretult erinevaid inimesi hipsteritest hillbillyde’ni (bänd ise kehastab meeldivalt ja neile omase irooniaga kahe segmendi sulamit), raskerokihuvilistest indimeeste-naisteni, tavalistest inimestest imelike inimesteni, ja keda iganes, nagu öeldakse, see bänd kõnetada suudab.

Improtest
Kuna tegu polnud otsese hitisajuga, reageerisid inimesed seda tänulikumalt momentidele Peppersi eklektilises, pealtnäha, aga mitte tegelikult juhuslikus kavas, millest kasvasid välja tuntuimate palade ava­akordid.

Hämmastav ansambel siiski. Mitte isegi seetõttu, kuidas 50-aastased mehed jaksavad ja eelkõige viitsivad laval kaks tundi karata ja tõmmelda (eks vahepeal oli rahulikumaid hetki ka).

Ega seetõttu, et nad oskavad endiselt nii totralt šikid moemehed välja näha: üks viigipüksisäär maha lõigatud ja seal jalas põlvik (Flea, Anthony Kiedis), erepunased käisteta töömehetunked Chad Smithil kontra frakk keset kogu oma lõnguseimagot Kiedisel, Kiedise ekstraklassi vuntsid ja uue poisi Josh Klinghoferi lahe suvalisus.

Ega seetõttu, et nad pole 30 aastaga muusikaliselt kuidagi kulunud, et nad on piisavalt muutunud ja piisavalt endaks jäänud, säilitanud värskuse ja üllatusvõime ning ei moodusta oma minevikuhitte automaatselt mahamängivat halvas mõttes professionaalset veteran­orkestrit, vaid vastupidi: ulakus ja ettearvamatus on sees. Kuigi võiks ju öelda, et see ettearvamatus on osa nende koodist ning ajaga kätte õpitud, aga see ei muuda asja.

See kõik on selle bändi olemus ja seda nad demonstreerisid ka Tallinnas. Hämmastab aga see, kuidas üks bänd suudab praktiliselt klubikontserdi vaimus jämmsessioonidega liigutada masse vabaõhukontserdil. Nii ka Tallinnas. See ei olnud suure platsi timmitud show, kus hitt järgneb hitile ja lugude vahel tänatakse publikut.

Hitid – nii palju kui neid oli, polnud rahva lemmikuid «Dani Californiat» ega «Otherside’i», ise oodanuksin «Higher Groundi» või «Aeroplane’i» või «Cabroni» – kasvasid välja jämmidest, nagu nad Peppersi puhul tõenäoliselt omal ajal ka sündinud on. Tundus, et pool aega on Kiedis üldse lavalt kadunud, sest Flea ja Klinghofer tinistavad vastakuti improvisatsioone, meisterlikult, aga mitte filigraanselt.

Trummiralli
Ka tuntuimad kõlanud lood – «By The Way», «Californication», uue plaadi «I’m With You» (2011) lööklood «Monarchy Of Roses» ja «The Adventures Of Rain Dance Maggie», «Under The Bridge» – elasid oma selle õhtu elu ning selle käigus muundusid vastavalt pillimeeste hetkeajele (isegi kui see oli ettekavatsetud) reggae-, fusion-, jazz-, funk-, punk- või blues-organismideks.

Ilmekas näide oli viimane pooltund, pärast tagasikutsumist. Selle vältel kõlas vaid kolm lugu, lisaaeg algas nelja mehe (Smith, lisatrummar, Klinghofer, Flea) trummiatakiga, mis võttis latiinohõngulisi ja psühhodiskolikke pöördeid, ning mille gruuv kasvas iseseisvaks kunstiliseks hetke pühitsemiseks.

Ning lõppes «Give It Away» pikendatud reisiga, mille sees olid kosmilis-psühhedeelne ja ka mahe ja softrokilik etapp, misjärel aga Flea ja Klinghofer jäid veel oma keelpillidega dialoogi pidama, Smith lugupidavalt toetamas – nagu mehed ei raatsiks lavalt ära minna. Ja enamus publikut jäi, kuigi tundus, et kontsert on läbi ja mõtteline eesriie juba ees.

Kiedis ei viitsinud eriti suhelda (paar thank-you’d ja üks kord ka meile nii armas «Estonia», aga ta ongi selline jorss), ent selle rolli korvas korduvalt Flea oma sütitavate, tõesti liigutavate kõnedega muusika rollist maailmas ja kohalikust vastuvõtust, sekka paar huumorikildu. Ning kui lõpus küsis laval viimasena ringi tuiav Chad Smith, kas nad võivad kunagi tagasi tulla, oli suhtlus bändi ja jälle üha maailma paiga vahel toimunud.

Josh Klinghofer hajutas kõik kahtlused: see mees on chilipepperiks sündinud, lihtsalt alles pealt kolmekümnesena sellesse bändi saanud. Ta ei ole uus Frusciante, pigem sobib ta bändi iseendana oma spontaansuses, hingestatuses ning loomingulises vabaduses. Ehk: siis mõnus lõdva randmega mängustiil.
Polnudki ammu lauluväljakult jala koju läinud, elamus omaette.

Arvustus

Kontsert
Red Hot Chili Peppers (USA)
30. juuli
Tallinna lauluväljak


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Gallup

Kes oli parim kolmandas näosaates?

Küsitluses on osalenud 257 inimest
Sponsoreeritud artiklid
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop