Chalice
Lärmakas naabrimees (Superbqandiit)
Hinne 4
Nädala plaat
16. juuni 2012, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasane eks-räpimees
On kaks Jarek Kasarit. Üks laulab laulupeol ja vabariigi aastapäeval ja presidendilossis ja «Eesti laulul» ja Tõnis Mäega ja teeb ooperit ja klaveriga ballaade ja orkestriga estraadi ja on ülepea see südamlik, tore poiss, keda vanamemm ja imik teab ja armastab.
Teine on võrukael, masuurikas, teda iga eestlane ei teagi – õigemini tema muusikat, mis nüüd ilmunud viiel albumil. Paha mees Jarek on lõikava, mõnda ehk isegi solvava, aga
oivalise dadaistliku ja musta huumorimeelega ning isegi moodsa andergraundhiphopi, või oleks parem öelda indie-hiphopi, sest kus põranda all see indie enam on, kontekstis julge omanäolise helikeelega.
Muidugi ei ole Chalice mingi truu räppar ja ülaltoodud jooned kajastuvad tema üldiselt helge iseloomuga eksperimentalistlikus elektropopis (sest hiphoppi on viiendal plaadil veel vaid näpuotsaga). Juba hiphopparina oli Chalice kõrvaleastuja Busdriveri või cLOUDDEADi või Daedeluse võtmes.
Neli aastat vahet ja viiendal albumil ei tee Chalice kommertslikke järeleandmisi oma järjest kasvanud publikule. See on endiselt artistialbum, kus artist jätab endale vabad käed ja mängulusti.
Aga see ei ole enam see õhetavate punapõskedega Tartu vaimkehast välja karanud räpi-ime, kes üheksa aastat tagasi tuli lagedale jazzika ja soulise, multika- ja estraadisämpleid lõdva randmega oma muusikasse pilduva albumiga «Ühendatud inimesed». Ja ei ole ka lõbus tantsutaja, kes küpsetab Diplo kombel kuumimaid biite, nagu me viimati mäletame eelmiselt albumilt «Supervõimed».
Tekstiliselt on tegu nüüd pigem meie aja Jüri Üdiga ja see uus, senisest dramaatilisem, sügavam ja ohtlikum ja täiskasvanulikum tase Jareki üha enam laulvas ja vähem räppivas jutus tähendab ka senisest komplitseeritumat helikeelt.
Kõlasid on rohkem, lugude loomus ja laadis varieeruvusi enam. Peamiselt on juures erinevaid sündipille, nagu moes on. Oleks ise muusik, paneks ka süntide alla mõnegi vabama kopika.
Plaadi mitmepalgelisust iseloomustab hästi lugu «Rärärää»: «ymberringi on nii palju tyraninasid / trendikaid t2is ambitsioone / sensatsioonin2ljas tyraninasid,» kurdab Chalice ja jätkab samas: «ma olen ylitundlik mees / mul suur suur syda l88b sees / kuid sinna k6ik ei mahu.» (Kirjapilt otse plaadi vahelehelt.) – Hinges on ängi, lugu ise liidab eesti indipopile ainuomase igihelge «Horoskoobi viisi» süvaretro topnotch-sündisaundidega ja psühhootilise vaibiga, mis tuleb rärärää-taustvokaalist ja veel ühest sündist.
Albumil on senisest rohkem kaht erinevat toredat kategooriat: melanhooliat ja meloodiat, mis kokku moodustavad melanhoolsed meloodiad: «Harald ja Matilda», «Elamisekunst», «Kummitus / Akna taga» ja «Vanameeste silmad» on mahenukrad, leebe irooniaga lihtsad kenad lood, mis sobiksid naturaalkitarriga folgiõhtule, mida aga Jarek täidab rikkalike sündisaundidega üpris peenekoelistes partiides.
Ei saa öelda, kas see on Chalice’i parim või paremuselt kolmas või mis plaat – see on loogiline jätk loomingulisel rajal. Tervikut lõhub orkestripopp Chalice’i ooperist «Katuselt», mis meloodia poolest siiski haakub. Võib-olla hoopis mõni muu siinne meloodia jääb poolele teele pidama seal, kus võiks minna lendu või metsikuks, aga eks kammerlikkusel ja kodustuudio õhustikul on omad võlud. Hea plaat ja täitsa tasub minna plaadipoodi, kujundus on ka jumalast šeff ja.