Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Uued plaadid

Uus Ameerika


Tu Fawning jäi kõrva Uncuti «uue americana» ülevaateplaadilt, mis peaks kahtlust äratama, sest kui see pole Neil Young, siis kui palju muud americana’t suudab üks mitteameeriklane välja kannatada, eks see žanr ole ammu muutunud koeraks, kes ajab oma saba taga. Siiski leidub artiste, isegi Portlandist, Oregonist, kes vaatavad reglementeeritud primaarse süsteemi alla ja isegi purustavad selle, mängides kildudega nagu süütud lapsed – paradoksaalselt on viimasel ajal just lapsemeelsus selle habemega žanri taotlus.

Tu Fawningi teine album ei roki ega ole ülearu õrn; nad püüavad imelikku muusikat teha ja võita ebamaise iluga. Kindlalt Sigur Rosi kuulanud. On ka Beach House’i vennasmõju, kuigi ise ütlevad eeskujudeks Django Reinhardti (see mingi moeasi praegu teda nimetada) ja Jay-Z (ikka efektne öelda über-hiphopparit, kui oled kantrinaine). Naljakas on see, et esoteeriline ja elevandiluust eesmärk õnnestub neil üsnagi, järelikult naeruväärsusrisk on võetud, jänesekostüümis teibakasti joostud, aga latt ei tulegi kolinal alla.  

Valner Valme

Tu Fawning
A Monument
(City Slang)

Hinne 4
----------------
Olin kaevur kord Montanas

Neil Youngi ja tema kauase taustabändi Crazy Horse koostöös valmis album lugudest, mis kuuluvad ameerika rahvaliku muusika varasalve. Mõned laulud on väga vanad, nende eluiga võib mõõta sajandites, mõned americana-klassikud, «Oh Su­sanna» või «Clementine» on Eestiski folklooriks saanud.

Antoloogia iseloomustab koostajat ja loomulikult on «Americana» Youngi nägu nõnda kui üks plaat üldse olla saab. Töötlused on rohmakad, maavillased, orkester gruuvib mõnuga, kitarrid on valjud, kohutavalt valjud. Neil oma elemendis, «Ragged Glory» aegades.

Lastelaulud, kirikulaulud, valikusse kuulub ka soome röövliballaad «Gallows Pole», mille tuntuim versioon kuulub Led Zeppelinile, Woody Guthrie hulkuritehümn «This Land Is Your Land» ning alles hiljuti võidukalt üle maailma mürisenud «God Save The Queen», kui tähistati Elizabeth II valitsemise teemantjuubelit. Tore plaat, mis ütleb paatoseta: ameeriklane olla on uhke ja hea.

Mart Juur

Neil Young & Crazy Horse
Americana
(Reprise)

Hinne 4
---------------
Elementaarne

Patrick Watson on tegelikult neljaliikmeline bänd, mis kannab liidri nime. Montreallane Watson on varasemate orkestreeritud dramaatiliste albumitega võitnud Kanada kriitikute poolehoiu ning esimesel Dominole salvestatud kauamängival on selgeks sihiks USA turg. Watson püüab sentimentaalse falsetiga kosta võimalikult vähesentimentaalne, kuid samas ambitsioonikas.

Tulemusena kostab kogu kupatus nagu vennad Johansonid interpreteeriksid Radioheadi. Meloodiline Watson võib sobida Rufus Wainwrighti fännidele, aga kindel ma siiski pole. Innovatiivsusest jääb vajaka. Kevadroheluse-folk on salvestatud Watsoni korteris ning võib kuulda põrandakräginat. Sellegipoolest liiga traditsiooniline ja etteaimatav.

Margus Haav

Patrick Watson
Adventures in Your Own Backyard (Domino)

Hinne 3
--------------
Uus Dave Gahan

Soulsavers (Ian Glover ja Rich Machin) on briti produktsiooniduo, kelle kahe eelmise albumi põhivokalist oli Mark Lanegan. Kaasa on löönud ka Jason Pierce Spitualizedist, Richard Hawley, Bonnie «Prince» Billy jt. Vaevatud mehed huvitavad Soulsaversit! No duo nimi ütleb. Nüüdne on Depeche Mode’i solisti Dave Gahani plaat.

Album ise pole niivõrd Soulsaversi kolme eelnenud plaadi või Gahani kahe senise sooloka loogiline järglane, vaid pigem Depeche’i ajutise rokkipöördumise albumi «Songs Of Faith And Devotion» (1993) vend. Deemonid, moraal, usk, hukk – sõnad on muusikas üldiselt ainult pealispind, aga siin kajastuvad need teemad helipildis hästi: see on sügav, suurejooneline, lootusrikas, sünge, tume. Gahan on siin traditsiooniline crooner, võiks isegi võrrelda hilise Johnny Cashiga, DM aga paigutab Gahani mõjuva vokaali pisut ekstravagantsemasse struktuuri.

Valner Valme

Soulsavers
The Light
The Dead See
(V2)

Hinne 3
--------------
Moes on biitlid

Biitlite kümnes album, litsutud «White Albumi» ja «Abbey Roadi» vahele, biitlite enda meelest ta päris album ei olnud, rohkem samanimelise filmi toetaja. Tuleb ka vahet teha «Yellow Submarine’i» (1969) algsel albumil ja filmi lauluribal, kui ka album alates nimiloost kasutas varasemaid palu, siis siinne plaat on 1999. aastal täiendatud versioon, mis tugineb filmile ja millel lisaks teisigi poppe palu («Eleanor Rigby», «Lucy In The Sky With Diamonds», «Sgt. Pepper’s Lonely Heart Club Band») – see teeb «Songtrackist» «Revolveri» (1966) ja «Sgt. Pepperi» (1967) järellainetuse. Okei, mingi kompott.

Aga lood ise! Mõned moodsad psühhedeelikud peaksid alles õppima, kuidas psühh võib olla kerge, rõõmus, lapsik, värviline ja mänguline, siiski sassis ja geniaalne, ja mitte mingi umbeväänamine. Seejuures: üle ilma hitt, ja pooled on siin laksulood! Teised moodsad on juba õppinud muidugi ja ei oleks ka Animal Collective’i meil sel kujul jne.

Valner Valme

The Beatles
Yellow Submarine Songtrack
(EMI)

Hinne 5
-----------------
Estodub

Tartu dub-rock-kamba Maikameikers EP seab mõnegi probleemi ja dilemma. Kõigepealt on dub ise problemaatiline žanr: hea dub’i vastu naljalt miski ei saa, samas on sel basside ja atmosfääridega mängival stiilil soodumus lihtsalt neutraalne olla ja sulle midagi ütlemata tausta ära kaduda.

«Akedia» on mitmekülgne plaat, kus iga lugu sisaldab nii õnnestunud kui vähem õnnestunud elemente – nimilugu paistab silma sürrealistliku teadvusevoolu poeesiaga (libe pind), kuid instrumentaalosa jääb potentsiaalses punkbravuuris siiski arglikuks. Kõige paremini töötavad hüpnominekuga ja tehnitsistliku fooniga dub-träkid «Alajaamade tume taevas» ja «Luunja Hümn».

Viimane meenutab ambientses mehaanikas Saksa Porter Ricksi või Eesti Kismabandet. Maikameikersit ei saa dub-žanris ortodoksseks bändiks pidada, ometi tahtnuks kuulda selle koodi julgemat ja jõulisemat lahtimurdmist isegi kogu mitmekesisuse juures. Eeldused peaksid ju olema.

Janar Ala

Maikameikers
Akedia
(ise välja antud)

Hinne 3
-------------
Tõesti kõva küte

Slashi teine sooloalbum võib olla tema parim plaat pärast Guns N`Rosest ja koguni parim Guns N`Rosesi plaat pärast Guns N`Rosesi untsuminekut. Kitarristi toetab täisvereline rokenrolliansambel, solist Myles Kennedy sobib frontman’i rolli, tempo püsib kõrge, lood on tiptopp. Muidugi vaatab «Apocalytic Love» häbenematult minevikku, siit leiame Deep Purple’i rifid, LA glämmiveidrused ning staadionihümnid, mille najal Slash muusikuks kasvas.
Armastuse ja rõõmuga tehtud plaat räpasest armastusest ja puhtast rokenrollist.

Mart Juur

Slash
Apocalyptic Love (Roadrunner)

Hinne 4
--------------
Shoegaze’i sünd

Enne kui MBV tähenduse leidis, enne kui Kevin Shields oli kitarrijumal, enne kaht ajalukku läinud albumit oli MBV lihtne indi-gootirokkbänd, kes kõlas üsna eksinult. Kui nad hakkasid kasutama kitarrist Bilinda Butcheri inglihäält ning defineerisid uuesti kitarri, muutus kõik. Nad taasavastasid endid ja muusika.

Kui MBV astus feedback-popi lavale, juhtus midagi maagilist psühhedeeliamaailmaga. Universum valgus laiali, värvid sulandusid, sündis täielik kaos. «Isn’t Anything» (1988) ründab iga nurga alt – atonaalsuses kitarridega, punkrokilise vägivalla ning perfektsionist Shieldsi shuugeizimisega. «Loveless’il» (1990) lisandusid kidramüra kõrvale elektroonilised klahvid, mis teeb MBVst veel koletislikuma iluduse.

Laulu lindistati ülikaua, vokaalid tekkisid frustratsioonist, tihti ei saadudki ettekujutatud vokaale, siis pani Shields kõik 13 lindistust korraga mängima. «Lovelessi» lindistamine nõudis hulga raha, tulemusena oli plaadifirma pankroti äärel. Need albumid on salvestatud üle 20 aasta tagasi, kuid kas nad kõlavad aegunult? Ei. Kas nad kõlavad nagu tänapäeva bändid? Ei. Kõik veri ning pisarad tasusid ära, loodi muusika, mis on tugevam kui aeg. Nüüd remasterdatuna jälle väljas nagu ka EPde kogumik.

Florian Wahl

My Bloody Valentine
Isn’t Anything / Love­less /EP’s 1988–1991 (Creation)

Hinne 5
--------------
Kunstrokki USAst

12 aastat tagasi tantsupungist alustanud New Yorgi eksperimentaalrokitrio on kuuendal albumil jõudnud elektroonikani. «The Exact Colour Of Doubtis» voogab sünt mahedalt, perkussioon tiksub šamaanitrummilikult, Angus Andrew vokaal hõljub mantrana kohal, lõpuks saund muutub täidlasemaks subtiilsete kitarrivarjundite ning dub-bassiga. Kontrastiks «Octagoni» techno-pulss kehtestab.

Liars jätkab, kust Radio­head pärast «Kid A»/«Amnesiac» topeltlaksu katki jättis. Liarsi meetod pole imitatsioon, nad on võtnud väärt meemi ja arendanud seda. Põhiline erinevus tuleb Radioheadi euroopaliku ja Liarsi ameerikaliku taustsüsteemi vahest – kus Radiohead kanaliseeris kunstrokk-ekstsentrismis krautrocki à la Can, seal Liars taaselustab NY eelelektroonikute Silver Applesi vaibi. «WIXIW» näitab Liarsit truuna loomingulisele identiteedile ka äratuntava art-rock-meemi raames.

Edmund Erki Hõbe

Liars
WIXIW
(Mute)
Hinne 4


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop