Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Nädala plaat

Vaiko Eplik
Varielu
(Mortimer Snerd)

Hinne 4

Vaiko uus: kuuskuuskuus

Laiahaardeline Vaiko Eplik ei ole selline mees, kes laulab ristjatsel, matustel ja presidendihärra vastuvõtul veerand sajandit ühtejutti ühte lugu. Tema värske album peidab endas hulga kuusi uues kuues.

Kuuenda kuu kuuendal päeval ilmunud kuues plaat on nagu klassikaline Eplik ja samas ei ole ka. Pigem on tegu muutuva hetke kroonikaga, millele Eplik on vajutanud oma isikupärase templi. Mugavustsoonis, eriti kiidetud ning tõepoolest kvaliteetses mugavustsoonis oleks kahtlemata mõnus nakitseda, aga Epliku otsiv ja rändav vaim ihkab enamat.

Progressiivne on see, et progemõjutusi pole pea üldse, ning vana on see, et uut on palju.
«Varielu» on lihtsus, mille nimel on kõvasti tööd tehtud. Meie hulgast lahkunud Andres Ehin on olnud albumi oluliseks inspireerijaks ning tegelikult kuuleb plaadil ka Ehinit ennast talle omasel sugestiivsel moel palas «Muuseas» erootilis-sürreaalselt mediteerimas, lisaks veel paar teksti tema sulest. Ehinit hästi iseloomustanud kaemusliku intellektuaalsuse aura on omamoodi vaikne, kuid truu saatja tervele albumile.

Loitsiv «Soorebased», fantaasiarikas instrumentaal «Sinkjad-sünkjad», unistav-ähvardav «Põhjakonn» ning kummituslik minieepos «Keravälk tapab» on selgelttajutava rahvuslik-maalähedase alatooniga ning passiksid saatemuusikaks isegi mõnele Rein Marani meisterlikule filmile.

Iga Epliku uut albumit tasub oodata. Nad ei ole üldiselt mõeldud ühekordseks tarvitamiseks ning tuumani võib jõuda alles mitmendal kuulamisel, mis on kindlasti omamoodi põnev protsess. Ei ole küll kindel, kas kuulaja ees laotuvad värvilised kujundid on just täpselt samad, mis autoril endal meeltes värelesid, kuid see polegi ilmselt primaarne. Eplik ei pea oma tõde ülimaks ning jätab otsustamise kuulajale.

Introvertse kallakuga popp pole tänapäeval midagi teab mis haruldast, ning Vaiko Eplik näikse tõesti kuulajast hoolivat. Mis on iseenesest õudselt sümpaatne ajal, mil plaate võib õnnetuseks teha kes iganes ja nii ilmubki kettaks pressitud egosid ja superegosid kilode kaupa. «Varielus» on detaile, on õhku, on valgust, on varje. Ja see on ülimalt elus plaat.


 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop