Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Uued plaadid

Briti tantsuindi


Saint Etienne on kogu aeg aktuaalne ja kohal, seega ei märganudki, et eelmine album «Tales From Turnpike House» ilmus seitse aastat tagasi. Igivärskele kohalolule aitasid kaasa kogumikud ja uusreliisid, sealhulgas varem ainult Jaapanis ilmunud albumiväliste singlite plaat «Continental».

Õnneks pole SE, kelle parimad albumid jäid siiski 90ndatesse, muutunud kitšiks ega camp’iks ega nostalgiaallikaks. Esiteks on toodud kriteeriumid bändi enda muusikas julgelt ja sirgelt olemas, teiseks tegi SE tantsuindit ammu enne nullindate buumi ja viljeldakse seda siiani enamikust paremini, seejuures ulatuvad hoiakult alati indiseisusse jäänud SE mõjud kõrgele meinstriimi ja sügavale andergraundi: nii (eks)magamistoamoosekandid nagu Neon Indian kui hittbänd Scissor Sisters on kindlalt SE-st mõjutatud. SE-le on andestatav kaheksandal albumil juurte juurde minek: on 60ndate retropeegeldusi pseudofuturistlikus võtmes ja 80ndate tantsumuusika lõiget Human League’ist varase house’ini. Seejuures osutub mõnegi loo kõla nii moodsaks, kui minna saab: «Last Days Of Disco» on rohkem aasta 2012 kui number 2012.

Valner Valme

Saint Etienne
Words And Music By Saint Etienne (Heavenly)

Hinne 4
--------------
Maagiline realism

Sügavalt isiklik ning samas aja- ja ruumiüleselt universaalne «Give You The Ghost» on raudselt üks aasta albumeid. Mullu Minneapolises formeerunud Poliçat fännavad Jay-Z ja Justin «Bon Iver» Vernon. Vernoni osas pole ime: tegi mullu koos Poliça tuumikuga, produtsent Ryan Olsoni ja autotune’i kunstiks pöörava inglihäälse vokalisti Channy Leaneagh’ga poporkestri Gayngs.

Polica debüüt kasutab traditsioone, murrab tabusid ning avab uusi dimensioone, luues võrratu atmosfääriga maailma, kus psühhedeelne soul tantsib dub’iga, Linnutee voolab öisest taevast tänavatele ja intelligentsus heidab paari romantikaga. Hääl kui instrument, muusikaks materialiseerunud magus igatsus ning sünteetiliste struktuuride majesteetlik naturaalsus.

Sügavatesse bassidesse mähitud peenekoeline, melanhoolne ja hõrk šedööver. Kui takso viib maiöhe juhuslikult kohatud salapärase piiga, kellelt pole söandanud küsida nime ja telefoninumbrit, siis on vihmamärg asfalt, purpurne taevas ja «Give You The Ghost» need, mis maha jäävad.

Margus Haav

Poliça
Give You The Ghost (Memphis Industries)

Hinne 5
--------------
Maa-indi

Laulja Tony Dekkeri loodusevaim ja lüürilisus lähtuvad Kanada  maalilises keskkonnas üleskasvamisest. Tema indifolkbänd käib kuuendal albumil kantrimuusika jälgedes. Tihti põimuvad Dekker ja laulev viiuldaja Miranda Mulholland ühtseks akordiks.

Plaadi nimi teavitaks nagu murdepunktist ja muutustest, kohtame aga vana harmoonilist folkrock’i kerge indie-kallakuga, nende eelmine album «Lost Channels» (2009) oli vaheldusrikkam ja meeldejäävam. Aga ega nende klassikalise siiruse ja kujundlikkuse vastu saa, mis tagab neile ka kindla kuulajaskonna, kes just midagi sellist rahulikku ja, ütleks isegi, spirituaalset vajavad.

Liisa Koppel

Great Lake Swimmers
New Wild Everywhere (Nettwerk)

Hinne 3
--------------
Ilu jälle pajas

Nagu Saint Etienne, on ka Sigur Ros nii mõjukas artist, et pildil olemiseks sugugi iga aasta albumit paiskama ei pea. Nende eelmisest «Med Sud I Eyrum Vid Spilum Endalaust» on neli aastat ja kui nad oma ebamaiste post-post-rock’i inglite imagost suutsid vahepeal vabaneda äärmiselt füüsilise kontsertalbumiga «Inni», siis kuues album «Valtari» on esoteerilisem kui eelmised kaks popalbumit, lisaks nimetatud «Endalaustile» 2005. aasta «Takk».

Abstraktsuses ja utoopiliste visioonide väljendamises minnakse sammuke kaugemalegi oma 90ndatest. Nüüd kasutan esimest korda muusikakriitika ajaloos sõna «hõllandus», sest varasemad korrad ei lähe väärkasutuse tõttu arvesse. Soundscape-pioneerid on jätnud staadionliku poproki (mida nad tegid ka niikuinii briljantselt) ning ehitanud hõllandusliku ookeani, mis on ühtaegu õrn piisa tasandil ja massiivne kogumõjult.

Ning milles seisneb Rosi kurikuulus «ilu»? Selles on midagi õõvastavat, ähvardavat, nende muusika ilu on ühtaegu kõikeallutav ja kättesaamatu ning nagu sageli kunstis teevad kontrastid ja naeruväärsusehirmu ületamine suure teose.

Valner Valme

Sigur Ros
Valtari
(Parlophone)

Hinne 5
--------------
Lääne päike


New Yorgi muusiku Laurel Halo debüütalbum imeb endasse. Tema helimaailm on kui teine dimensioon, kus eksistivad kõik reaalsed asjad, kuid reaalsus on nihkes. Plaat koosneb veidratest sämplitest ning tulnuklikest meloodiatest. Kas tulnukad on olemas?

Seda albumit kuulates tekib tunne, et nad on juba meie seas. «Quarantine’i» on põnev dekonstrueerida, sest see kõlab struktureeritult improviseerituna, olles ebatäiuses perfektne, introspektiivne meditatsioon osutub plahvatuslikult dramaatiliseks. Lüürika järgi tundub Laurel ebakindel inimene, kes on eksinud siia kaugest tulevikust ja plaat on ekspressioon enda tundmisest veidrikuna inimeste keskel.

Ta abstraheerib tunnet vokaali ning atmosfääriliste biitide eemaldumiste ning taaskohtumiste kaudu. Laurel sobib Brooklyni helikunstnike seltskonda, kuulda on ka Oneothrix Point Neveri ehk Daniel Lopatini (räägitakse, et Daniel ja Laurel, pruut ja peigmees paaris – toim) stiilis imelikke loop’e ja kosmilisi analoogsünte. Legaalne narkootikum!

Florian Wahl

Laurel Halo
Quarantine
(Hyperdub)

Hinne 5
------------
Üllatav popp

Marina on kreeklanna, kelle teise albumi produktsioon kargab näkku, õhule ei anta ruumi (tsunami nimega David Guetta järellainetus). Kohal on dubstep, kuid mitte pusas ja ketsides, vaid mokassiinides ja pintsakus. Marina hääl on endiselt erakordne.

Tohutult meeldib kuulata teda ühes noodis laulmas kuue hääleulatusega, sensuaalne! On täitelugusid, mis ma sääskedele söödaks, aga ülejäänud kompott on üllatavalt catchy ja kvaliteetne, kaks tegurit teevad edetabelipopi kuulatavaks. Kui kõik kreeklased nii toredad on, ma annan kõik oma säästud neile! Selle aasta diivarallis kallab Marina oma teemantidega üle nii Lana kui Madonna.

Niilo Leppik

Marina And
The Diamonds
Electra Heart

(Atlantic)
Hinne 4
------------
Post-MGMT

Muidugi praeguse hip-popi pealinna Los Angelese uus kuum bänd ja loomulikult staarprodutsent Danger Mouse puldis. Stiiliks «post-MGMT»: nõrgestav naivism. Esimene singel «This Head I Hold» kõlab nagu Outkasti «Hey Ya» ristatuna Gnarls Barkley «Crazyga» – see on nii nullindate keskpaik ja pealegi nimetatud oivaliste lugude pastišš. Õnneks muus osas album nii geneeriliselt peru pole. Hedonism on aga selle plaadi vuntsid.

Järgitakse neid popi tavu, kus teeseldakse, et maailmas pole sõdu ega isekaid värdjaid ega midagi halba: on üks tore kenade inimeste maapealne paradiis oma naljakate pisikeste probleemidega. Eskapistlik neosouli elementidega, falsettvokaalidega ja pastelse tonaalsusega plaat sõidab MGMTi kiiluvees ilma MGMTi nahaalsuse ja veidruseta. Trumbid on pehme, ruumiline, kajav saund, head lood ja seesama post-MGMT laul. On ka meisterlikke palu: «Amber» ja «American Daydream» näitavad, et bändil on tulevikku.

Valner Valme

Electric Guest
Mondo
(Because)

Hinne 3
------------
Aus heliromaan

Briti elektrooniku Clarki kuues album esitleb elektrooniliste ja akustiliste instrumentide ja inimvokaali sümbioosseimat kooslust, haarates uute ja vanade ideede mitmekesisusega ja kombineerimise meisterlikkusega – vahelduvad stiilid, murtud rütmid ja instrumendid. See on ausaimaid tänavusi plaate, mis pole küll tantsumuusika, kuid leidub palu, mille järgi igasugune voodoo on võimalik.

Mõelge ise, mis võib saada, kui ühte patta segada Boards Of Canada, Fennesz, Daft Punk, Goldfrapp ja kõike vanas heas Warpi mentaliteedis, mis tähendab, et produtsent on Clark ise. Loomulikult võib teda Warpi ringkonnas omaette nähtuseks pidada, kuid tema esiisad on Aphex Twin, LFO ja Jackson & His Computer Band.

Clarki heliarhitektuur tugineb viiele põhikomponendile: akustiline kitarr, naturaaltrummid segi elektroonilistega, analoogsünt, vokaal ja kordused. Terviku teeb tugevaks teadmine, et ühele viisakale albumile omaselt on siin pinget pakkuv sissejuhatus «Henderson Wrench», teemaarendus «Tooth Moves» ja philipglassilik kokkuvõte «The Pining Pt3».

Risto Kozer

Clark
Iradelphic
(Warp)

Hinne 4
-----------
Popmaagia

New Yorgi popdiskobändi neljandat plaati aitasid teha Diplo, Pharrell, Calvin Harris. Arvestades nende härrade karakterit ja varasemat loomingut, lootnuks midagi energilisemat, kuigi rõhutakse endiselt tantsule. Lugu «Self Control» meenutab lausa Modern Talkingit.

Samas on ballaadide rohkusega rõhutud sisulise poole täiustamisele. Raske on vastu panna fenomenaalsete vokaalidega ja julge suhtedraamakäsitlusega laulule «Baby Come Home».

Maagiline on see tund albumi pealkirjale vastavalt kindlasti, sest produktsioonis on kuulajate haaramiseks maksimaalseid võimalusi kasutatud. Kord haaratuna jääb igaühe enda otsustada, kas ta eelistab Sistersi ballaade või tantsupoolt ja kas need kontrastid ka tervikuna mõjuvad.

Liisa Koppel

Scissor Sisters
Magic Hour
(Polydor)

Hinne 3
 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
Gallup

Kes oli parim neljandas näosaates?

Küsitluses on osalenud 3328 inimest
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop