Tagasi
Ott LeplandAnu SaagimAdeele SeppLea Dali LionMarten Kuningas Laura PritsPussy RiotPussy RiotToomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Maire AunasteKaja Kallas
Värskendamiseks tõmba
:

Uued plaadid

Filmi-reggae

REKLAAM
REKLAAM


Filmi pole näinud, kinos pole käinud, aga Marleyt tean ja tunnen, tema muusikat siis, meest ennast, nojah. Tegemist Kevin MacDonaldi dokfilmiga, mille topelt-CD-l ilmunud heliribal Marley kobedaimate hittide «Stir It Up», «Concrete Jungle», «Get Up Stand Up», «Redemption Song», «Natty Dread» jm kõrval ka vähem tuntud ja eriti vanu palu, nagu näiteks 60ndate algusest «Judge Not» ja «Simmer Down», ning mõned lööklood on lavavariandis («Trench­town Rock», «No Woman No Cry», «I Shot The Sheriff»), mõned dub-miksina («Crazy Baldhead», «Exodus»).

Reggae-kuningas suutis oma lühikese elu jooksul mõjutada lääne kultuuri ajal, mil usuti end elavat postmodernismis, tegelikult valitses maailmas alles imperialistlik-kolonialistlik maailmavaade, mida siis Marley natuke murendada jõudis, abiks niitev gruuv ja vonkslevad meloodiajupid.

Valner Valme

Bob Marley
& The Wailers
Marley. The Original Soundtrack
(Universal)

Hinne 5
--------------
Beeta-bänd

Oli kord Šotimaal selline tore bänd nagu The Beta Band, kes, enne kui kaheksa aastat tagasi vabatahtlikult lagunes, jõudis teha nelja pika plaadi jagu (neist üks sisaldas kolme EPd) eksperimentaalset segu maast ja taevast, psühhedeeliast ja triphopist, art-pop’ist ja rokenrollist.

Django Django on samuti Edinburghi bänd ja kõlab eredail hetkil nagu Beta Band kõlas ja eriti kirkail hetkil, nagu võiks kosta Beta Bandi uus album, suhtluskeele ja heliallikate sarnasuse kõrval laulab Vincent Neff täpselt nagu Beta Bandi Steve Mason. Ja Django trummar Dave Maclean on Beta Bandi klahvimehe John Macleani noorem vend.

Mingis mõttes uue põlvkonna Beta Band, kes ei üritagi nendest võrdlustest mööda hiilida. Nutikalt läbikomponeeritud, täiuslikult veidrasse struktuuri trimmitud huvitav eklektiline popp, aga Beta Bandi puhul tundus sama asi mõnusalt suvaline ja sel olid omad eelised. Kui aga Django Django ise oma juhuslikkuse võlu avastab, on sel bändil võib-olla suurem tulevik kui päris-Betal.

Valner Valme

Django Django
Django Django (Because)

Hinne 3
------------
Aegumatud

Kuna 90ndate poprokihitt Garbage pole seitse aastat iitsatanudki, ootaks ehk kardinaalset muutust, aga oh ei. See ei tähenda stabiliseerumist, mida nad oma teise albumi «Version 2.0» (1998) hitis «When I Grow Up» lubasid. Nende muusika on ikka täis agressiivsust, valu ja süngust, mis tundub olevat kestev tagajärg laulja Shirley Mansoni juba lapsepõlves alanud masendusele.

90ndate algul tuule tiibadesse saanud «produtsendibänd» (bändi aju Butch Vigi kontos oli selleks ajaks pulditöö Nirvana, Smashing Pumpkinsi, Sonic Youthiga) lõi läbi omanimelise esimese albumiga ja nad suutsid edu maiku tunda ligi kümme aastat järjest. Uue plaadi nimilugu ja «Sugar» lisavad bändi tugevale grungepopile arrogantselt rahulikku meeleolu, juures on ka elektroonilisi motiive. Garbage’i muusika on aegumatu ning samuti tema muusikud. Tekib küsimus, kumb hoiab kumba noorena.

Liisa Koppel

Garbage
Not Your Kind
Of People
(Stun Volume)

Hinne 4
--------------
Uus emo

New Yorgi bändi Fun. teine album on barokselt lopsakas, pakatav, ogar, operetlik, kikilipsuga, mitmes mõttes uncool ja selle üle uhke, lainetav, pidevalt tempot ja motiive muutev oopus, kus kõik lood on emotsionaalse skaala põhjas, seal otsas, kus asub hüsteeriline rõõm, aga ekstaasi ei lubata psühhedeelseks, vaid tegu on täpselt paika pandud suurushullusega, konstrueeritud simulaakrumiga, mis tahab asendada korraga kõike ELOst Queenini ja biitlitest Cameoni ja Michael Jacksonist Weezerini, kuid see pole kummardus, pigem purustus, pilpad jäävad järele, klounidel lõustad irevil. Võigas ja vastupandamatu on see grandioosne ambitsioon, ja pole ime, poiste mastermind on siin Jeff Bhasker, kes produtseeris koos Kanyega ka härra Westi oodi veidrusele: «My Beautiful Dark Twisted Fantasy» (2010). Põhihitt «We Are Young» on koos ekstravagantse diiva Janelle Monaega, parim laul on sparksilik, pumpava brass-sektsiooniga «One Foot».

Valner Valme

Fun.
Some Nights
(Fueled By Ramen
)
Hinne 4
-------------
Sõbrad täies rahus

Opethi ja Porcupine Tree ninamehi seob sõprus ja koostöö. Mikael Akerfeldt ja Steven Wilson on mänginud teineteise plaatidel, Wilson on produtseerinud Opethi albumeid, bändid on koos tuuritanud ja vastastikku kontserte soojendanud. Ühist albumit kirjeldab Wilson kui viimast osa triloogias, kuhu kuuluvad Opethi «Heritage» ja Wilsoni sooloplaat «Grace For Drowning». «Storm Corrosion» sisaldab tuttavaid motiive, mõlema mehe stiilid on äratuntavad ja sobituvad hästi.

Meeldivalt vaikse kõlaga albumil jätkub ruumi ja aega, lood voolavad rahulikus tempos, nende päralt on territoorium, kus kohtuvad progressiivne rokk ja klassikaline seisundimuusika. Mõned lihtsad klaveri- või kitarriakordid, mõni tuttav flöödiviis, karged orkestripartiid, diskreetne elektroonika, kandvad pausid, krabinad ja sosinad… Peen käsitöö, millel ei puudu kunsti tunnused.

Mart Juur

Storm Corrosion
Storm Corrosion (Roadrunner)

Hinne 4
------------
Tantsi tagumik trimmi

Ei ole aega meil tangoks, praad kõrbenud on, ka pesu pesta ei jõudnud, jäi võtmata tolm, laulis ansambel Nemo. Tangot tantsitakse kahekesi, ütleb rahvatarkus, tango pole 2step. Argentinas sündinud tantsustiil on sensuaalne ja dramaatiline tants, legendi järgi kujutavat tango prostituudi ja sutenööri suhet.

Tango saatemuusikaks on tavaliselt 4/4 taktimõõdus pala tempoga umbes 1200 bpm (nali!). Argentina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Tango Soome moodi tähendab, et tantsijad viiakse tantsuplatsilt minema, jalad ees. Nüüd aga aitab teooriast. Jätke praad kõrbema, pesu pesemata ning püüdke tangotantsu kaudu kujutada suhet oma sutenööriga.

Mart Juur

Richard Galliano
Tango Live Forever (Universal)

Hinne 3
-------------
Italo-disko gooti võtmes

Oli kunagi abielupaar Al Bano & Romina Power, kes hullutas rahvast hittidega «Felicità» ja «Sempre Sempre». Nende edu peitus häälte magusas kooskõlas, siivsas seksikuses ja romantilistes meloodiates. Samamoodi töötab Milano ansambel Lacuna Coil, kelle Al Banoks ja Rominaks on solistid Cristina Scabbia ja Andrea Ferro.

Uue albumiga jõuab kollektiiv Itaalia popi allikatele lähemale kui varem, kohustuslik gooti-element ei mõju pommina jala küljes, pigem on see peen ornament, mis rõhutab laulude kaunidust. «Against You» või «End Of Time» pole veel «Felicita» või «Mamma Maria», aga palju puudu ei jää.

Mart Juur

Lacuna Coil
Dark Adrenaline (Century Media)

Hinne 4
------------
Helikubism

Brooklyni artpunk’i grupi kuues album on nende tantsitavaim ja ka kuulatavaim. Kuid meelt ei tohiks heita ka diehard noise’i fännid, sest Black Dice’i käekiri pole kadunud. Singel «Pigs» võib tantsima ajada mürafänni, kuid tavakuulajale tekitab lihtsalt peavalu. Noise-rokk ei ole mõeldud kõigile, paljudele võib see kõlada, nagu keegi mängib täis peaga kitarri, röögib mikrisse ja vajutab suvaliselt efektipedaale, ignoreerides kõike musikaalset.

«Mr. Impossible» on katkiste helide kooslus, kõik lood kõlavad nagu oleks need tükkideks pekstud, siis kokku korjatud ja imeliku nurga alt uuesti üles ehitatud. Kriiksuvad ja lämmatatud saundid ei üritagi sõbralikult kõlada – tegu on siiski pungiga! Kui albumit kuulates silmad kinni panna, võib tajuda, et muusikas on midagi mööda, midagi põrgulikku ning just see teeb nad huvitavaks.

Kaootiline tantsupidu võib peast segi ajada, kuid kui juba sassis olete, siis «Mr. Impossible’i» kuulamisel on teil liblikad kõhus.

Florian Wahl

Black Dice
Mr. Impossible (Ribbon)

Hinne 4
--------------
Soulimehest sirgub kantritaat

Frank Milleri neo-noir-koomiksisarja «Sin City» vintske peategelane Marv kurtis, et ei tehta enam sellist kantrit, mille saatel juua ja nutta. Kui Marv oleks veel Richie uut plaati kuulnud! Juurtekantri peateemad on muidugi võrdlemisi sünged – õnnetu armastus, alkohol, töötus ja lahutused –, kuid kantri kommertsderivaadid rokivad viimasel ajal täiega.

Isegi räpimogul Snoop Dogg on Willie Nelsoniga kampa löönud. Willie, muide, on ka siin plaadil kenasti olemas koos teiste A-kategooria külalisstaaridega. Alabamast Tuskegee väikelinnast pärinev Richie on teostanud esmapilgul kena plaani pöörduda tagasi lapsepõlvemuusika manu.

Korrektsuse huvides tuleb nentida, et oma vanu hitte teises vormis pakkuval albumil on karjäärimuusik Richie kantri kõrval mässinud sisse ka oma interpretatsiooni nii gospelist kui RnB-st. Põhimõtteliselt on plaadil kasutatud elemendid autentsed, aga tervikut ei sünni, lineaarsest evolutsioonist rääkimata. Vahukoor ja ketšup on ka autentsed, aga kes nendest kokkumöksitud segu ikka tarvitada tahaks.

Margus Haav

Lionel Richie
Tuskegee
(Mercury)

Hinne 2
 

REKLAAM
REKLAAM
Põhjus:

Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi |Näita e-maili avalikult:
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
Top kommid
Paul Walkeri tütar jagas liigutavaid pilte: isa, igatsen sind väga!
+67
1398192747
Staaristiil: Nicki Minaj'ist on saanud elegantne naine!
+43
1398192552
Uku Suviste organiseeris Kristjan Kasearule esmaspäevaks sünnipäevapeo
+35
1398241348
Olivia Munn paljastas, mida ta ei tee mehe nähes kunagi
+34
1398181876
Jay Z keeldub perega Kanye Westi ja Kim Kardashiani pulma minemast
+27
1398182208
Foto: Rihanna tähistas kanepipäeva läbipaistvas trikoos
+23
1398106855
Drew Barrymore sünnitas teise tütre, kes sai poisiliku nime
+16
1398249115
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM
REKLAAM