Nädala plaat

Taak Foto: promo

Taak
Rist viletsuse teel
(Nailboard)
Hinne 2

Ugri-doom’i minevikuihalus

Taak ei ole mitte ainult üks väheseid eesti bände, vaid üldse bände, mille juhtfiguuriks on muusikakriitik. Ma tegelikult ei tea, kumba tegevust Mart Kalvet rohkem hindab või pärisemaks peab. Lisaks on Kalvet veel metal-ringkondades nõutud sõnakirjutaja, arvestades, kui tihti tuleb ette tema sõnadega lugusid, võib öelda, et tegemist on mingis mõttes metal’i Aapo Ilvesega.

Tegelikult olin natuke nõutu, kui toimetaja pakkus mulle kuulata Taaga uut, kolmandat kauamängivat. Olin raadiost kuulnud sellelt albumilt paari lugu ja mõelnud just, kas, kuidas ja mida ma neist üldse võiks kirjutada, kui kirjutamiseks peaks minema. Ma ei langetanud otsust, kuni tuli pakkumine.

Peab ütlema, et mõte ugri-doom’ist sellisel kujul, nagu Taak seda esindab, mulle eriti ei meeldi. See on mingis mõttes liiga maneerlik – meenutab olekult paljuski (just vokaali mõttes) ehk kunagist pseudomorbiidset teatribändi Eriti Kurva Muusika Ansambel, mis on juba suur probleem. Ühelt poolt siis tundus, et ehk ma lihtsalt ei saagi asjast aru saada.

Raadios kuuldud kaks lugu – «Linnadesööja» ja «Puhas kuld ((I.A.O.: I.N.R.I.)» osutasid siiski, et plaadil võib olla rohkemat. Tuli aga välja, et need lood olidki plaadi parimad – võrdlemisi catchy’d doom-lood sellised. Kuna mulle endale kuld hästi meeldib, siis puhta kulla ning müstiliste tähekombinatsioonide ehk isegi alkeemiline seos pealkirjas oli väga sümpaatne. Referentspunktid on plaadi puhul üldse sümpaatsed: mainitakse nii Alister Crowleyt, Alan Moore’i kui Philip K. Dicki. Vaata et kõige hipsterlikumate referentspunktidega bänd pärast Sonic Youthi on Taak.

Muusika aga väljaspool mainitud lugusid ja referentspunkte on küll üks suur pettumus. Pole siin doom-power’it (ei intensiivsusi ega kivvijooksmisi) ega midagi, ainult Kalveti lüürika jääb kõrva, sest selline poeesia – arhailine kohtub modernsega – on omal moel küllaltki võluv.

Domineerib mulje, et ehk on soovitud kodumaise Black Sabbathi asemel laval hoopis mõni 80ndate lõpu Võru hevibänd (ei mõtle siinkohal rumala nimega bändi Hetero, vaid pigem ideed Võru 80ndate lõpu hevist), kellele on vokaali tegema tulnud näiteks kuulus skulptor Tauno Kangro.

Instrumentaalosad on sageli puised – trumm lööb tujutult ühtesoodu, kitarr ei võta ka ette midagi sellist, mis väljuks formaalsetest piiridest, klahvisoolod tekitavad kerget piinlikkust. Võib vist öelda, et kui plaat poleks osutunud nii kehvakeseks, oleks ma oma pädevuses selle arvustamisel rohkem kahelnud. Kuna kõik aga kisendas – ei, ei kisendanud, oleks siis kisendanud – madalate põlemistemperatuuride järele, siis sai selgeks, et küsimus pole minus.