Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Norah Jones
Little Broken Hearts (Blue Note)
Norah Jones Little Broken Hearts (Blue Note) Foto: Repro

Kiisu ja hiir


Norah Jones on turvamuusika säravaimaid esindajaid. Ravi Shankari tütar teeb juba kümme aastat ilusat, mahedat segu jazz’ist, soulist, folgist ja popist. Mugav kuulata, mugav viljelda. Samuti on ta hinnatud duetipartner: Belle And Sebastianist Foo Fightersini, rääkimata Talib Kwelist, OutKastist, Q-Tipist jm hiphoptähtedest ja kantrikolossideni nagu Willie Nelson välja.

Järelikult kena inimene ja hea laulja. Aga ehk veidi igav. Viienda stuudioalbumi juures keeras nuppe ja andis nõu tuntud artistivärskendaja Danger Mouse, kellega Norah’l algas koostöö mullu projekti Rome raames, kus kambas olid veel Jack White ja Daniele Luppi. Vargsi, pehmelt, intelligentselt astub Norah oma komforttsoonist välja: plaadil on biite, elektroonikat ja muskleid, ütleks isegi, et sees on hiiliv funk.

Helgele klassitsismile («kõik see töötab, sest on ajale vastu pidanud») on lisandunud tumedust, sügavust, isegi natuke nurjatust. Räägitakse, et see on lahkuminekualbum, ja selle kohta meeldivalt rõõmus. Peente allhoovustega arranžeeringus ja varjatud tunnetest pulbitsevad neo-kantrisoulid «Say Goodbye» ja nimilugu näitavad Norah’t päris lummavas poolvalguses.

Valner Valme

Norah Jones
Little Broken Hearts (Blue Note)

Hinne 4
----------------
White «üksi»

Neobluusiäss Jack White on saatnud kõik oma bändid pensionile või puhkusele ja see tähendab, et ta pani oma värske soolokarjääri jaoks kokku kõigest kaks uut bändi: ühe ainult naistest koosneva ja teise meestest, kontsertidel vahetab White poole pealt koosseisu, plaadil on enamik lugusid sisse mängitud naistebändiga, mille tuntumad liikmed on trummar Carla Azar (Autolux, PJ Harvey) ja bluegrass-bassist Bryn Davies.

Esimene oma nime all tehtud plaat paneb mõnes mõttes mütsi pähe kõigele senitehtule. White Stripes tegi väga vanast radikaalselt uue, Raconteurs viis americana lookirjutuse uuele tasandile, Dead Weather lihtsalt rokkis.

Soolokal täiustab White seda muusikat, mis ta hinges laulab – bluus, R&B – vahendid ja stiilid on iidsed, ent ei 70ndail ega varem olnud rõhuasetused ega kõlaline loogika sellised, white’ilik tunnetus ja loominguline vabadus vana najal saab tulla tagantjärele. Jämmidest sündinud palade kohta ka ääretult lopsakad lööklaulud on peaaegu kõik selle albumi lood.

Valner Valme

Jack White
Blunderbuss
(Third Man)

Hinne 4
--------------
Londoni indie

Londoni indipopibändi teine album toob paralleelid pealaulja Amos Memoni ja Pulpi eesliinimehe Jarvis Cockeri vahel. «Replicate’is» ilmneb mõlema sarnane sume häälekäsitlus. Fanfarlo psühhedeelsed kõrvalepõiked sel nüansirikkal plaadil viivad aga täiesti teise maailma.

Enamikus lauludes on vajalikud pöördepunktid, et kuulaja tähelepanu pinge all hoida. Instrumentide kasutus on joovastavalt mahlane. Meloodiate motiivid jäävad julgete korduste kaudu peas tiirlema. Bänd on üllatusi täis, on klassikalist poppi ja muinasjutulisust, mida rohkem kuulata, seda enam leiab uut. Kevadine plaat täis värskust ja mõtteid.

Liisa Koppel

Fanfarlo
Rooms Filled With Light (Atlantic)

Hinne 5
--------------
Trip-hop on hip

Plaadikaantelt vaatab vastu nostalgia, mis sel viivul on eriti terava serva peal kekslev kõrgmood: kassetid, mmm. Ja videokassetid! Puha ise lindistatud. Vanaaegne nuppudega telekas. Lapsepõlv! Tekib empaatia: vaeva on nähtud, kõik on linti võetud, mis vaja võtta on. Pastakaga kirjad peal.

On tehtud valikud. Ehkki odavad. Originaale (kassette, vinüüle, CDsid, DVDsid) pole raatsitud või jõutud. Vähemalt valikud. Samas kui võrk jätab mulje, et kõik on kogu aeg olemas, pole vaja midagi valida.

Aga see on ainult mulje. Kirjeldatud natüürmort iseloomustab Aesop Rocki ihuprodutsendi Blockheadi viiendat sooloalbumit, mis järgib sama joont, mis seni: triphop ehk instrumentaalne ringiseiklev hiphop, sämplitest ja biitidest arvutis hoolega kootud meeleolureis, mis peaks tekitama igatsust ja mõnusat nukrust.

Eks tekitab ka. Aeg on aga muutunud ja kui esimene Blockhead, «Music By Cavelight» (2004), üllatas taaskasutatud meloodiate ja rütmide leidliku uue arhitektuuriga, siis nüüdne plaat on pigem järellainetav muzak, kuigi aeg on Blockheadile just praegu soodne: see on toredate, viisakate, haritud noorte trendikohvikumuusika.

Valner Valme

Blockhead
Interludes
After Midnight
(Ninja Tune)

Hinne 3
--------------
Taaralinnadeelia

TPRI debüüt «Madise margikogu» ilmus 2006. Vahepeal on TPRI muusikuid vilksanud teistes bändides, aga instituut peibutab endiselt. Teise albumi pretensioonika stiili paneb paika juba pealkiri, kus on kokku pressitud kaks esmapilgul vastandlikku sotsiaalset seisundit ehk biidermeieri realistlik kodanlikkus ning hipiesteetika vabameelne psühhedeelsus.

Antropoloogiliselt võttes sõltus hipiliikumise illusoorne pseudosõltumatus reaalsuses otse kodanlikust taustast, nii et ses mõttes on kontseptsioon tahtmatult või tahtlikult isegi loogiline. TPRId on võrreldud Vaiko Epliku elujõulise retrokontseptsiooniga, kuid sihikindla Epliku sügavalt sissetallatud 60ndate–70ndate sillutisega rajal teeb TPRI lapselikult rõõmsalt avastavaid, ent ebakindlaid samme.

Mingis mõttes võib seda vooruseks nimetada, miks mitte. Helikeel on mitmekülgne, arranžeeringud head, instrumendipark soliidne, vokaal sümpaatne ning kujundus eeskujulik. Siiski ei saa lahti tundest, et välise viimistluse ning detailipillerkaari juures on sisu kuidagi kahe silma vahele jäänud.

Margus Haav

Tartu Popi
ja Roki Instituut
Biidermeier-psühhedeelia (Seksound)

Hinne 3
---------------
Disko bossarütmis

Ärge laske end segadusse viia Gerli Padari ja tema ansambli The Moon diskokuuliga plaadist: kuigi see lubaks justkui diskot, seda te ei kuule. Hoopis eestikeelse kerge muusika kavereid, autoreiks Sal-Saller, Kotkas-Laisaar-Paulus, Koit Toome jt, aga ka eesti keeles tuntuks saanud välismaa autorite loomingut.

Ideaalne taustaks asutuse vastuvõtul, kus külalised veiniklaasi ja tikuvõileiva seltsis jutlevad. Kujutan ette, kui põnevalt võiks samu laule interpreteerida Marju Marynel Kuut, sest kogu austuse juures Gerli vastu peab tõdema, et seekord jääb karismaatilisel lauljataril isikupära väheks ning kauaotsitud oma laul leidmata.  

Verni Leivak

Gerli Padar
& The Moon
Disco kuul
(WEQT Group)

Hinne 2
--------------
Valitud teosed

Viis Madonna albumit ühiste kaante vahel, miks just need? Aga miks mitte. Madonna loomust arvestades on albumipõhine valik eklektiline niikuinii. «True Blue» (1986), kolmas kauamängiv. Sündipopp, girlpower ja helge geidisko. Paljude arvates parimaid Madonna plaate. «Like A Prayer» (1989)ajas katoliiklased tagajalgele ja pani nad tantsima.

Võimas hitipotents, koostöö Prince’iga («Love Song») ning vähemalt üks teenimatult tähelepanuta jäänud šedööver («Till Death Do Us Apart»). Aasta 1998, produtsent William Orbit ja «Ray Of Light»: new age’ilikus võtmes põige tollal moodsasse tantsumuusikasse kõlab kui «Erotica» vanem ja targem õde. Paljude meelest on «Ray Of Light» tüütumaid Madonna plaate, nad pidid arvamust korrigeerima, kui ilmus järgmine album, Mirwaisi «Music» (2000).

Ehkki nimilaul kuulub Madonna klassikute hulka, tuleb tunnistada, et Alanis Morisette oli kõik selle, mis Madonnat tookord huvitas, paremini ära teinud. «Confessions On A Dance Floor», 2005. Madonna ülistas produtsent Stuart Price’i taevani, tegelikult oli ABBA sämpel «Hung Up’is» kõik, mida noorel geeniusel anda. Võib-olla jäi house-muusika viimase moe järgi õmmeldud hullusärk fuuriale lihtsalt liiga kitsaks.

Mart Juur

Madonna
Original Album Series (Warner)

Hinne 3
-------------
Tavaline ime

Vahel juhtub, et teistele tavalisena näiv tüdruk on sinu enda jaoks täiuslik. Tüüpiline parkla ümbritsetud majadest, mille ilmetust ületab vaid parkla koledus - vahel hommikuti pole mõnusamat kohta, mida rõdult jõllata. Rõve roheliste vöötidega kampsun, ent mõni päev sa lihtsalt paned selle selga ja on mõnus olla. Täna on suvaline kolmapäev ja ma kuulan «Barton Hollow’d».

Kõik võib ju olla tavaline, aga kummaline on see, et ma just täna kuulan seda albumit. Puhas juhus ikkagi siis, et täna on kolmapäev, ma arvan vähemalt. Millegi imelise juhtumiseks ei ole vaja ju mingit kosmilist seaduspära?

Mind rabas Civil Warsi sünergia, võime ühtida millekski liigutavaks ja armastusväärseks. Olen viimasel ajal ohtralt folki kiitnud ja tundub, et läheb paljuks, ja Civil Warsi debüüt on nii rutiinne kui saab, aga samas on tegu millegi absoluutselt erilisega.

Niilo Leppik

Civil Wars
Barton Hollow (Sensibility)

Hinne 5
-------------
Deemonlik räpp

Satiirilise Lõuna-Aafrika hiphopgrupi teine album on täis antihuumorit. Eesmärk on teha lõbusat muusikat. Keskmes on imago, mitte muusika. Edu valemiks on šokk ning kvaliteetsed videod, mille tulemusel on leitud palju järgijaid, kes õigustavad «muusikat» «kontseptuaalsusega».

Kõik, mida nad suust välja ajavad, kõlab labaselt, kuid energiast puudu ei jää. Vulgaarne räppar Ninja kõlab vihaselt ning kiire stiil meenutab Eminemi. DJ Hi-Tek tegeleb instrumentatsiooniga, milleks on kohutavalt ülekasutatud klišee-haussbiidid. Kõik kõlab kokku visatult. Debüüt «$O$» oli lõbusam ja tabavam. Tundub, et Antwoord on jõudnud faasi, kus nad lihtsalt trollivad muusikatööstust ning vaatavad, kui kaugele sellega jõuavad.

Florian Wahl

Die Antwoord
Ten$Ion
(Zef)

Hinne 1

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles