Anu Saagim: Ma ei kavatse väärikalt vananeda!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprillis 50. sünnipäeva tähistava Anu Saagimi suurepärase välimuse avalik saladus on enda eest hoolitsemine. Anu lubab, et juuresolev jääb tema viimaseks alastipildiks… vähemalt 70. sünnipäevani!
Mis viiskümmend, milline juubel, milleks selline paanika! Kõigil on järsku minu vanus hambus! Miks ma peaksin midagi tundma? Ega ma surema ei hakka! Minu ainuke stress on kas korraldada suur või veel suurem pidu. Viiskümmend on äge!
Võid elada ja käituda täpselt nii, nagu ise tahad! Kes kardab, et noorus on ajutine nähtus, vaadake mind! Ja ärge lootkegi, et ma kavatsen väärikalt vananeda!
Mul pole häbi tunnistada, et olen totaalne elunautleja. Loomulikult on ka hea toit ja jook minu jaoks naudingute allikad. Magusaimaks desserdiks on aga pehmed hellitavad käed minu keha ümber.
Minu keha on minu tempel ja seda ma ka kummardan, häbenemata. Jätan pigem hommikusöögi söömata kui keha kreemitamata.
Ma ei sea endale piiranguid – ma ei pea dieeti, ei mõtle, et alkohol on kahjulik. Suitsetanud ei ole ma kunagi ja see annab mulle eelise. Ökovärgi kohta arvan, et sellega pingutatakse juba üle ning ühtlasi ka petetakse inimesi tohutult.
Ma ei mõista ka inimesi, kes jooksevad arutult tormi joogale, tai chile, psühhoterapeutidele või kondiväänajatele. Vihkan rutiinset trennis käimist ega lähe kunagi tuima näoga kangi kangutama.
Figuuriga mul üldiselt probleeme pole, aga need tekivad kohe, kui mul pole midagi teha. Siis võtan kiiresti juurde, muutun lodevaks ja laisaks. Kui pöörlen elu karusellis, siis liigne last kaob, olen vormis ja palju nutikam.
Loomulikult pole ka mina perfektne. On olnud päevi, mil olen tundnud end kui kodutu krants. Olgem ausad, naise jaoks on elu justkui pooleldi lihaturg ja pooleldi moelava. Peetakse ju vananemist või inetust meilgi raskeks haiguseks, mida tuleks peita või ravida. Eks seetõttu lasin minagi enda rindu ja lauge kohendada.
Uhke olen aga oma juuste ja siidise naha üle. Ka meeldib mulle mu pikkus ja kurguni ulatuvad jalad, nagu mu mees tihti nalja viskab.
Mehe puhul pean isuäratavaimateks komponendiks aju ja keelt. Mees, kellega on huvitav rääkida, on põnev ka voodis. Keelekasutusel pole ses osas sugugi väiksem roll.
Mulle meeldivad nii kodumaised, kui ka välismaised mehed. Nii noored, kui vanad. Nii lühikesed, kui ka pikad. Aga õllekõhuga pole mõtet minu puhul isegi üritada!
Naistes hindan iseseisvust ning isegi pisut maskuliinset suhtumist maailma asjadesse.
Ma ei räägi kunagi haigustest. Seal kus hundist räägid, ongi ta kohal. Kui hakkan haigeks jääma, siis ütlen iseendale: „Ma ei jää haigeks! Olen maailma kõige tervem inimene!“ See mõjub ja ma mõtlen ennast terveks samamoodi nagu ma mõtlen end nooruslikuks, ilusaks, kuulsaks ja suurepäraseks. Olen selles paganama osav!
Kui miski läheb siiski nihu ja näib et mootor hakkab takte vahele jätma, siis püüan totaalset prohmakat aegsasti ennetada. Kevadväsimust peletan vitamiinisüstide kuuriga, loidust ja kehva tuju spaaprotseduuridega, kurbust klaasikese šampanjaga ning päikesevannidega palmide all.
Arvan, et inimesi teeb vanaks ja väsinuks pidev muretsemine ja probleemide ületähtsustamine. Kõige rohkem ajavad mind närvi inimesed, kes krimpsutavad nägu nende peale, kas soovivad kuni kõrge eani särada ja head välja näha. Olen palju sellist kriitikat tajunud, et mis see vana inimene kepsutab ja kekutab. Kõik kriitikanooled ei lenda ka minust mööda, aga püüan ennast nendest mitte mürgitada lasta.
Tegelikult mulle meeldib end praadida teiste kadeduse leekides. Las pingutavad! Mõni plikatirts võib end kas või vigaseks tuunida, mina tunnen end ikkagi nagu roos umbrohupeenral! Pole midagi parata, mõned naised lihtsalt on naiseks olemises teistest naistest osavamad.
Fotosessioonidel enda poolpaljaks kiskumisest on mul juba ammu kõriauguni. Aga siis topib keegi tore inimene mulle taas keele kõrva ning jälle löövad mul edevuse lained pea kohal kokku ja riided lendavad seljast. Poolpaljas bravuuritar leheveergudel - sellest on kujunenud justkui minu igavene leivanumber.
Aga see Anne & Stiili keha lugu oli minu jaoks nüüd küll viimane kord end alasti pildistada lasta!