Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Uued plaadid

Reiv?


Orbital on selline süvaintellektuaalne keerulise, aga nauditava kuulamise bänd, et ma tahaks näha inimest, kes selle järgi tantsib. No momente on, aga neid reivibändiks pidada on imelik. Sealt nad jah tulevad. Tüübid ise tüdisid ka reividel mängimast, hakkasid hoopis festaritel esinema.

Glastonbury ja. Miljonid koos ja kõik ekstaasis! Kaks meest masinate taga, lambid peas! Mõeldagi jube, mis veel kohalviibimisest rääkida. Aga noored, ärge laske endale ligi Orbitali kuvandit, kuulake nende albumeid. Nad on leidlike kõlamaailmadega albumibänd. «Wonky» on vendade Hartnollide kammbäkk plaadiriiulisse.

Kaheksa aastat on möödas eelmisest: «Blue Album» (ja see pole suurem asi). «Wonky» aga näitab jälle vormi. Kusjuures saund on jõulisem kui kunagi varem, ka brutaalsem kui neil keskmiselt ning lugudes on tumedust, ka muid värve ja seiklust Orbitali parimate albumite «Snivilisation» (1994) ja «In Sides» (1996) laadis, ehk siis: ei mingit ambivalentset postmodernsust, vaid täielik terava sihiga ülimodernsus, mis on sama teadlik nagu postmodern, aga oskab olnust futuristlikumaid järeldusi teha.

Valner Valme

Orbital
Wonky
(ACP)

Hinne 4
--------------
Puhas müra otse loodusest

Puhas müra on suurem haruldus kui puhas õhk või puhas vesi. Algupärasel kujul leidub puhast müra poolustel, ürgmetsas või kõrbes, see müra, mida linnades pakutakse, on puhas keemia. Müra on muusika loomulik osa, mis täidab helidevahelist ruumi ja aega. Müra on vaja, et eristada helisid üksteisest ja anda neile reljeefsust.

Müra on ka füüsiline ruum ja raam, milles muusika sünnib, muusikateoses võib müra vaadelda helide potentsiaali vallandumisena. Müra märgib helilooja teadlikku valikut teatud helide kõlamise ja teiste vaikimise suhtes. Müra vajab vaikust, seda tõestas juba Ludwig van Beethoven, kes pärast kurdiksjäämist lõi oma mürarikkaimad teosed («Missa Solemnis», 9. sümfoonia).

Mart Juur

Napalm Death
Utilitarian
(Century Media)

Hinne 4
--------------
Haavunud mees

Laulja ja räppari Sabre’i looming mahub räpi, souli, bluusi, reggae ja popi kuldsele keskteele. Jamaica rütmid panevad jala tatsuma, aga on ka sentimentaalsemaid hetki, mis toovad tagasi reaalsusse.

Sametine Bob Marley laadi tämber kandub laulude vahetudes sujuvalt üle ettajamesilikeks võimsalt pikkadeks nootideks. «A Change Is Gonna Come» kõlab nagu mustanahalise gospellaulja väljahüüe, sama hingestatud väljenduslaad, ainult koor on puudu. Briti laulja debüütplaadil valitseb mõnus vaheldusrikkus, nii et ei pea muretsema, et sama emotsioon või kõla albumit läbides tüütaks. Vast tuntuim lugu «Let Me Go» särab rütmikalt rõõmsa ülesehituse, aga armuvalust kahvatu sisuga. Hääl on mehel harukordne ja ta ei karda seda kasutada.

Sama jõuliselt nagu Sabre kasutab häält, avaldub tema palades ka elu üldiselt: laule on kiusamisest rassismini. Au mehele, kes on olnud haavunud ja ei karda seda tunnistada tervele maailmale!

Liisa Koppel

Maverick Sabre
Lonely Are The Brave (Mercury)

Hinne 4
----------------
Soe nostalgia

Kui oled kord muutnud maailma 24-aastaselt, siis seitsmekümnesena on seda keeruline korrata. Eksbiitel Paul McCartneys on nii palju elutarkust, et tänaseks on ta leppinud maailmaga sellisena, nagu see on, ning vanematele härrasmeestele kohaselt ei vaata mitte enam niivõrd tulevikku, vaid mälestuseks saanud aegadesse.

Muidugi, eks Sir Paul olnud mõnes mõttes vanamoodne juba 60ndatel, aga midagi sellist nagu «Kisses On The Bottom» poleks temalt osanud sellegipoolest oodata. See küps album on ilus ja vaieldamatult võluv hommage nendele ajatutele paladele, mida kuulasid tema vanemad ja üldse kogu viimase ilmasõja järgne generatsioon.

Muusikaline retk 30.–50. aastatesse ehk palade juurde, mis Pauli ennast omal ajal inspireerisid. Pingevaba romantilise jazz’i maitsekad uusversioonid ning nendega harmoneeruvad kaks uut oma pala. Diana Krall klaveril, plaadikaanel vilksavad muusikute seas ka Eric Clapton ja Stevie Wonder. Produtsent Tommy LiPumat võrdleb McCartneyt legendaarse George Martiniga ning seegi on juba väga kõnekas.

Margus Haav

Paul McCartney
Kisses On The Bottom (MPL)

Hinne 4
----------------
Trompetidaam

Alison Balsom, noor daam Inglismaalt, on trompetimuusika rolli ja imidžit oluliselt laiendanud. Kaunid kleidid, briljandid ja glamuur on aga tagaplaanil ning uus album keskendub klassikale. Balsom on sugestiivne muusik, tema trompet laulab, svingib ja nutab.

Nimilugu, James MacMillani «Seraph» käsitleb trompetit kui häält taevast (kõlab, nagu oleks salasuguluses eesti filmimuusikaga). Aleksander Arutjunjani kuulus trompetikontsert meenutab Hatšaturjani või Ameerika seiklusfilmide uljast kõla.

Saksa helilooja Bernd Alois Zimmermanni  kontserdis on neegrispirituaale, jatsu elemente ja jalutavat bassi. Toru Takemitsu «Paths» on ärakandev meditatsioon, nagu ka spirituaal «Nobody Knows», plaadi lüüriline tipphetk.

Tiia Teder

Alison Balsom
Seraph
(EMI)

Hinne 4
---------------
Dad-rock?

Tahaks ka Welleriga seoses ühe kuvandi ümber lükata: nagu teeks tänapäeval soliidne (halli ülikonnaga, hallid juuksed kammitud) Weller mingit teise-ringi-rokki. Ei, dad-rock see ei ole. The Jam ka ei ole. Mod-rock ka pole, tänapäeva olematute modide isakujuks ju ka peetakse Pauli. Style Council ka mitte, see polnudki rokk.

Enim on Welleri eksperimentaalse, eklektilise triloogia (2008: «22 Dreams», 2010: «Wake Up The Nation») lõpuplaadi juures välismaa musapressis juttu olnud sellest K-tähest: Sonik! Sonik, oh my kod. See kindlasti krautrock’i ju tähendab. Ja üleüldse sellist noorte värki. See on, nagu mina kirjutaks «radicaalne»!

Lihtsalt, kui talle tundus K tugevam, siis las olla, big deal. Welleri selle sajandi lemmikut krautrock’i muidugi «Kicksi» kemüüse sisaldab. Aga endiselt palju ka (northern) souli tunnetuses, üha rohkem moodsa tantsumuusika gruuvi (mitte kramplikult ülevõetud stiilielementidena, nagu isa võtab pojalt, pigem rütmivoolavuse ja vigurdava hoo poolest) ning ebastandardseid saundilahendusi. Weller on mees, kes saab aru, et aeg ei peatu, ja ei peatu ise ka.

Valner Valme

Paul Weller
Sonik Kicks
(Island)

Hinne 4
-----------------
Kevadine kraam

«Üle järve» on tüüpiline näide 21. sajandi Eesti etnost, mis peegeldab olukorda, kus pärimust hoitakse elus ja antakse edasi (kõrg)koolis, mitte külas ega kodus. Hea, et sellinegi seos kunagise elamise ja olemise viisiga säilib.

Plaadi kvintessents on avalugu «Kosjalaul» – ukseavajaks päikesepopi laadis intro, selgrooks reibas lorilaul, maitseaineteks värskendavad võtted arranžeeringus. Seejärel esitavad üks tüdruk (Sandra Sillamaa) ja neli poissi (Arno Tamm, Erko Niit, Tanel Kadalipp ja Tõnu Tubli) seadeid rahvalikest pilli- ja laululugudest ning algupärandeid, üllatades aeg-ajalt huvitavate kõlaleidudega.

Ansambel Elletuse suudab luua maagilisema atmosfääri ja RO:TORO genereerida rohkem etnopauerit, aga ka tänavu viiendat sünnipäeva tähistav Paabel on kahtlemata kena kuulamine.

Joosep Sang

Paabel
Üle järve
(Paabel)

Hinne 4
---------------
Indipopi supergrupp

Lightships koondab liikmeid Teenage Fan­clubist, Pastelsist, Belle & Sebastianist ning International Airportist, liidriks vokalist ja laulukirjutaja Gerry Love (TFC). Tulemuseks on sooja helipildiga helge indipopp, atmosfäärilisem ja kammerlikum, kui eeldaks TFC-lt. Puhtad kitarrid põimuvad flöötide ja klahvpillidega, tremolo- ja reverbiga ollakse helde, samas sulneid meloodiaid uputamata.

Lightships kõlab päikseliselt, mitte ilmaasjata ei viita nii mitmed loopealkirjad päiksevalgusele. Plaat barokse kõlaga, tagasihoidliku hoiakuga, ent sümpaatselt egovaba suhtumisega.

Erkki Hõbe

Lightships
Electric Cables (Geography)

Hinne 4
---------------
Roosa bränd

Nicki Minaji soolokarjääri vaadeldes on raske mõista, kes ta rohkem olla tahab. Kas räppar, raadiohitte tootev tränaikoon või hoopis popbränd, mis globaalselt müüks. Loomulikult tahab ta seda kõike, muidu ei laulaks ta oma teisel albumil: «If you weren’t so ugly, I’d put my dick in your face.»

Minaji debüütalbumi kontseptsiooni taga peitus ta enda mõeldud gei alter ego Roman Zolanski, mille narratiivi arendust on tunda ka «Pink Friday: Roman Reloaded» peal. See kinnitab, et tegu on eklektilise isiksuse probleemi kamuflaažiga, mille ainus pääsetee või enesekehtestamise viis on roosades kostüümides musta ja banaalse huumoriga raadiopopi viljelemine. Loomulikult ei tee ta seda klassikalises hiphopi või souli võtmes, sest see ei oleks jätkusuutlik – nagu ta ise väidab.

Olgem ausad, kui albumil on 19 lugu, kus löövad kaasa Rick Ross, Lil Wayne, Drake, Cam’ron, luksversioonil lausa 22 lugu, siis mis kvaliteedist me siin peale kiirmoe rääkida saame. Mida lähemale albumi tuumale jõuame («Star­ship», produtsendiks RedOne, kes aitas kaasa ka Lady Gaga tähelennule), seda rohkem tajud selle muusika väljakannatamatut jõudu. Edasine meenutab kangesti öist burgerijärjekorda, kus ajuvaba ning sisutühja kestaga euroträänsi köetakse. Seega, vaadake ette: roosa on teatud ringkondades lahe, kuid võib mõjuda laastavalt.

Risto Kozer

Nicki Minaj
Pink Friday:
Roman Reloaded (Cash Money)

Hinne 3


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
Gallup

Kes oli parim kolmandas näosaates?

Küsitluses on osalenud 5084 inimest
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop