Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Toomas Hendrik IlvesEvelin IlvesTaavi Rõivas Märt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniIndrek VaheoajaKristjan RabiZenja FokinAnu Saagim
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Uued plaadid

Keemilised lokid


Ära mõtle, vaid vibreeri psühhedeelses biidikruttimises, mida hakivad hõikesämplid ja hobusehirnatused. See peaks olema selle üle 20 aasta tegutsenud ja madchester’i liikumise turjalt volpsanud big beat’i loojate laiv-albumi mõte.

Kui madchester tähendas, et rokkarid hakkasid tantsumuusikat vehkima, siis Manchesteri duo Chemical Brothers on tehnofriigid, kes hakkasid tantsumuusikat rokkima, märkfraasiks ühe nende loo nimi: «Block Rockin’ Beats». Lugusid on siin aga kõigilt seitsmelt albumilt ja väljastpoolt albumeidki, nimipala näiteks ilmus viimatise pika plaadi «Further» (2010) Jaapani boonusträkina ja filmi «Black Swan» heliribal.

Komplektis on Jaapanis Fuji Rock Festivalil filmitud DVD ja CD, need kaks ei ole identse loojooksuga. Ed Simons ja Tom Rowlands demonstreerivad oma hullu, trance-elementidega psühhoosi piiril techno-udjamist, mis millegipärast on muutunud meinstriimiks. Nii et on veel lootust positiivsele hullusele selles kuivik David Guetta maailmas.

Valner Valme

The Chemical Brothers
Don’t Think
(EMI)

Hinne 4
-------------------
Rootsi kardinad

Miike Snow on Rootsi kallis, mainekas, kuulus produtsendiduo Bloodshy & Avant (Christian Carlsson ja Pontus Winnberg) pluss USA poppar Andrew Wyatt. Kui überhip-produdena keevitavad need rootsipoisid biiti Britneyle, Kyliele, Madonnale, Kelisele, JLo-le, siis oma bändiga saavad nad end välja elada indipopis.

Ja üllatus-üllatus, teevad seda steriilselt, ainult et saundi puhtuses ja täpsuses ongi antud juhul asja mõte. «Indipopp» Miike Snow mõistes tähendab, et superprodutsendid on vabad keskenduma hitiloomes ebavajalikele detailidele ja tegutsema suure pauguta ning efektse refräänita.

ABBAst saati üks peenem osa rootsipoppi heliseb, nagu mängiks sulavate jääpurikatega päiksekiirtel vibrafoni, ja seda Bloodshy-poisid oskavad, nagu ka Kleerup jt, lisaks on neil rütmisektsioonis ikkagi tugev vundament «Toxic’u» jm lööklaulude autoritena. Aga eelnimetatud tšikid muidugi on tuhat korda vingemad vokalistid kui keskpärane indipopimees Wyatt.

Valner Valme

Miike Snow
Happy To You
(Sony)

Hinne 3
---------------
Raudneitsi Tšiilis

Staadionikontsert Santiagos 10. aprillil 2011. Vägev show: tohutu hulk kaameraid, lava- ja pürotehnika, millist Tšiilis pole Pinocheti aegadest nähtud, 50 000 kuuma verega fänni, hiiglaslik Eddie üle kõige. Laitmatut muljet suudab rikkuda vaid bänd ise, kes teeb vigu, mille eest hoiatas juba Onu Bella «Koduperemehe käsiraamat».

Kui sa ikka oled Iron Maiden, maailma suurim rokitsirkus, siis pole mingit vajadust tuua kuuldavale hüüatusi stiilis «Kuidas teil läheb?», «Kas teil on mõnus olla?», «Tõstke käed üles!». Nagunii läheb hästi, nagunii on mõnus olla, nagunii on näpud püsti, sina anna tuld ja ära seleta nii palju.

Mart Juur

Iron Maiden
En Vivo
(EMI)

Hinne 3
-----------------
Kuradima plaadiarvustus

Küll on tänapäeval lihtne neid kuradima plaadiarvustusi kirjutada. Pistad plaadi arvutisse, tekst valmib sealsamas, kõiki protsesse suunab hiire- või klahvivajutus. Ei anna võrrelda ajaga, kui olid need kuradima vinüülimängijad ja kirjutusmasinad. Trükkimine tekitas tohutut müra, musa ei kuulnud absoluutselt, pidi volüümi põhja keerama, aga siis tulid need kuradima naabrid mölisema, mölise siis nendega.

Kui tahtsid lugu edasi tõsta, pidi käega tõstma, vaata et ära ei kraabi nõelaga seda kuradima plaati. Ja pidi käsitsi poolt vahetama, kui tahtsid teada, mis kuradima muss plaadi teise külje peal on. Albumite B-pooled jäid kriitikutel pahatihti üldse läbi kuulamata, näiteks kuulus Greil Marcus tunnistab oma kuradima memuaarides, et tema-mees kuulis biitlite «Seersant Pepperi» teist poolt alles tädipoja pulmas 2009. aastal.

Mart Juur

Biohazard
Reborn In Defiance (Nuclear Blast)

Hinne 4
----------------
Süda puperdab

Tänaseks juba kuuekümbised Chris Carter ja Cosey Fanni Tutti, romantiline paar 70ndate lõpus hiilanud avangardsest industriaalansamblist Throbbing Gristle, on pärast helieksperimentaatori/välilindistaja Peter Christophersoni surma ja bassisti-kaasvokalisti Genesis P-Orridge’i bändist lahkumist sõlminud kassetilindid oma vaimse järglasega, Nik Voidiga sirgelt Gristle’i tuules purjetavast Factory Floorist.

Tulemuseks on tubli kolmveerandtund stuudiomeditatsioone laivis, mis koosneb ürgselt lihtsast kolksuvast rütmist, moonutusplokkide terrorist, läbi filtrite aetud huiletest-möiretest ja igasugustest närviliselt pulseerivatest saundidest, mida manatakse esile vastavalt sisemistele kihkudele, improvisatsiooniks nimetatakse seda ka mõnel pool, vanade industrialistide kombe kohaselt on see siin aga hämmastavaltki struktureeritud loom. Throbbing oli siiski huvitavam ja omal ajal mõjus selline masinate mana muidugi ka uuenduslikumana.

Valner Valme

Carter Tutti Void
Transverse
(Mute)

Hinne 3
------------------
Tunnete keel

Noor britt Olly Murs esindab talendiotsingusaatest võrsunud lauljat, kes aastase vahega juba kaks pikka plaati üllitanud. Tegu on tubli poolprofessionaalse jalgpalluriga, kes Inglise «X-Factorisse» pürgis ning nüüd ihaldusväärset popstaari ja saatejuhi elu maitseb. Esikplaadil kõlav meenutas kangesti vaese mehe Robbie Williamsit, sama liini ta ka jätkab.

Ehk on vanamoodne vale sõna, pigem iseloomustab Mursi ajatus – enamik laule olnuks raadiosõbralikud ka 40–50 aastat tagasi. Aga nagu näha, brittidele, ilmselt just naistele, selline konservatiivne stiil meeldib – ega muidu 27-aastane Olly tabelitippudes kinnistuks.

Plaati kuulates jätab tema väheste varjunditega hääl aga mulje, nagu poleks lauljal üldse vahet, mida laulda – olgu ballaad või rütmikam pala, ühtviisi igatsev ja armuvalus on ta ikka. Millest järeldub, et Olly pakutav armastus toob kindlust ja stabiilselt nõretavaid tundeid, aga pikapeale muutub tunnete nüansivaesus igavaks.

Verni Leivak  

Olly Murs
In Case You
Didn`t Know
(Sony)

Hinne 2
------------------
Must mesi

Robert Glasper kuulub maailma jazz-pianistide koorekihti ja on salvestanud rea akustilisi jazz-albumeid. Kuid peavoolu-jazz’i austajad sellelt plaadilt muusikalist meelehead ei leia. Samas, kui teile meeldib rnb ja eriti «päris» pillidega mängitud, jazz’ilikult vaheldusrikas neosoul, olete sattunud muinasjutumaale. «Black Radio» on külalisstaaride paraad.

Erykah Badu tõlgendab Mongo Santamaria klassikut «Afro Blue», Lalah Hathaway tõmbab registrid lahti laulus «Cherish The Day», Bilal annab uue näo David Bowie mõtlikule loole «Letter To Hermione», üles astuvad ka Musiq Soulchild, Mos Def jt. Võib-olla kõige sügavamale põue poeb Meshell Ndegeocello «Consequence Of Jealousy».

Nagu öeldud, on jazz’i siin vähe, kuigi kui Glasper soleerima hakkab, tulistab ta taeva rakette täis. Ainus, millega mul veidi probleeme on, on biidid, mis töötavad ajuti loo tervikluse kahjuks. Kuid kui see subjektiivne mure minema pühkida, maitseb plaat kui mesi.

Joosep Sang

Robert
Glasper Experiment
Black Radio
(Blue Note)

Hinne 4
---------------
Kevade kõla

Chicago viiuldaja Bird toob kevade, tema kevad on habraste okstega, millel linnud meloodiaid siristavad. Tema kaheksas album on tõsiselt kaunis ning südantlõhestav muusika, mis kombineerib viiulimängu, akustilised kitarrid ja tasased trummid. Plaat ei aja taga kindlat stiili, vaid venitab end neoklassitsismist folkrokini.

Albumi avab tagasihoidlikult «Desperation Breeds», mis peagi transformeerub atraktiivseks palaks, mida illustreerivad kirkad viiulid. Kolmandal lool «Danse Carribe» on Andrew võtnud juba uue lähenemise – folgilik algus, millel liugleb elegantne viiul. Poole laulu pealt toimub aga kannapööre uplifting tantsulise kariibi gruuvi näol.

Kõrgpunkt on «Hole In the Ocean Floor», ülimalt rahustav sümfooniline meditatsioon, kus kõik instrumendid üksteisega resoneeruvad. Albumi suleb hällilaul «Belles», kus on öiste rohutirtsude vahelt kuulda distantset viiulit ja unelevaid marimbasid. Õhuline album, mis ei ürita sulle meeldida, ei suru end peale, ta on selleks liiga häbelik. Suurepärane kaaslane päikseliseks pühapäevahommikuks.

Florian Wahl

Andrew Bird
Break It Yourself
(Mom + Pop)

Hinne 5
---------------
Polaardisko

Bändifotol seisavad elegantselt musta riietatud Iconcrashi liikmed keset lumevälja, juuksed tuules lehvimas. Nad pole siiski hevirokkarid, vaid süntpopigrupp Helsingist. Nende kolmandalt albumilt jääb kõrvu «Stockholm», ülejäänud materjal kannatab bändi püüdluse tõttu meeldida korraga võimalikult paljudele.

Kombates ettevaatlikult popi tumedamat poolt, jääb Iconcrash ühe jalaga turvalisele eurodiskoalale. Mõjuva sünguse asemel valitseb lahja halemeelsus ning hittide jaoks on enamik laulutekste liiga pikad ja segased.

Lauri Leis

Iconcrash
Inkeroinen
(Dynasty)

Hinne 3


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Sponsoreeritud artiklid
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social Club
Top kommentaarid
Suhted & seks
Kurioosum
Naine
POSTIMEES.ee
TallinnCity
Sport
Tarbija24
Uudised
Maailm
Majandus24
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop