Tagasi mobiilivaatesse
Top kommentaarid
Evelin IlvesMärt AvandiTanel Padar Koit Toome Getter JaaniZenja FokinMaarja-Liis IlusMihkel RaudLuisa VärkAnu Saagim Maire Aunaste
Värskendamiseks tõmba

Muusika

:

Uued plaadid

Briti rnb


Estelle’i tervitati kaheksa aastat tagasi tema debüütalbumi «18th Day» järel kui andergraundist tõusnud («X-Factori» ja Simon Cowelli ajastul ei ole see endastmõistetav) oma briti Beyonce-mõõtu rnb-staari. Albumite vahet nagu teisegi plaadi puhul jälle neli aastat ja tulemuseks taas rida lihvitud, läbi saja tootmisliini käinud, läbimõeldud laule.

Jah, see album on puhas toode, disaini-rnb. Ja disain on inimsõbralik, kasutamiseks, natuke ka silitamiseks ja vaatamiseks, ohtu siin ei ole. Võib-olla põnevusttekitav distants kaob seega kuulaja jaoks ära. Aga erinevalt «X-Factori» taustaga briti popdiivadest suudab Estelle kuulajat püüda esituse sisemise sarmiga: oskus panna end kuulama peaks lauljal olema ju üks tähtsamaid talente, sageli aetakse seda pop-rnb’s aga lihtsalt valusa kisamisega segi (Jessie J).

Ning mitte küll ultramoodne, aga siiski kaasaegne, kallis ja mitmekesine kõrgproduktsioon tuleb Estelle’i pehme, professionaalse esituse puhul kasuks, instrumentaalosa riietab hästikirjutatud lood luksuslikult.

Valner Valme

Estelle
All Of Me
(Atlantic)

Hinne 4
---------------
Anti-bling

Speech Debelle esindab briti andergraundräpi seda osa, mille põhi tugineb vanadele jazz’i ja souli sämplitele, ometi teisel albumil mängib pea kõik lood sisse päris bänd, eesmärk funkida nagu The Roots. Pehmed väärtused nii või naa. Grime’ist kaugel. Eeskujuks pigem emaleibli Ninja Tune vanad tegijad (Herbaliser) ja Ameerikast A Tribe Called Quest, varane De La Soul.

Kui «andergraund» saab Debelle’i kohta öelda pärast Mercury Prize’i võitu kolm aastat tagasi debüütalbumiga «Speech Therapy»? Ikka võib öelda, ei saanud ta hitiks. Kuigi teisel albumil võib aimata natuke suuremat püüdu meeldida ja paar sammu vastutulekut tavapublikule: rohkem hoogsamaid, rõõmsamaid palu, kergem minek, pisut enam laulmist. Varem rohkem räppis sosinal. Parem produktsioon, rikkam kõlapilt. Kõige selle keskel aga ilmneb muidu igati sümpaatsel albumil nüüd selgemalt, et nõrgim lüli komplektis on Debelle’i hääl, mis on nõrk ja rohkem sosistamiseks sobibki.

Valner Valme

Speech Debelle
Freedom Of Speech (Big Dada)

Hinne 3
-------------------
Laiatarbekaup

42-aastase Rootsi popstaari seitsmes album pakub kerget heljumist roki- ja popirütmis. Seda võib vabalt nimetada tapeediks – ideaalne taust autosõiduks, koduseks toimetamiseks, kaasalaulmiseks, ja eriti naistele. Klišeelikud riimid kutsuvad ebaõnnestumisi unustama ja ikka valitud teel jätkama, lauljaga koos põgenema, olema kindel, et sa tantsusaalis müürililleks ei jää – mida sa, hing, veel ihaldad! Sõnum ju igati positiivne.

Eriti kui see tuntud Rootsi headuses, mis sest, et veidi isikupäratus, ette kantakse, saatjaks kohati isegi keelpillid. Johnson on korduvalt üritanud kodumaad ka Eurovisiooni lauluvõistlusel esindada, kord lausa megastaar Carola Häggkvistiga, ent tulutult. Mis siis! Daamid, kes fännavad Chris Normanit ja Smokiet, Bostonit, Bryan Adamsit või Sweeti – Andreas Johnson laulab just teile!

Verni Leivak

Andreas Johnson
Village Idiot
(Warner)

Hinne 3
---------------
Gabrieli moodi

Genesis Peter Gabrieliga ja ilma ning Peter Gabriel Genesisega ja ilma on praegu ju kuumad mõjutajad, nende moodi kõlada on tark ja informeeritud. Sünnimaa Belgia Austraalia vastu vahetanud sämpledeelik, multiinstrumentalist ja laulja-laululooja Gotye (hääldub nagu loed, artistinimel on pikk ja keeruline etümoloogia, aga seos on prantsuse nimega Gaultier) kõlab kohati nagu kolmanda albumi aegne Gabriel, kohati aga aastaid moes olnud retrosoulivõtmes (Jamie Lidell), kõrgelt laulmist soodustab hääl samast teravast materjalist nagu Gabrielil ja Stingil.

Mõnda võib häirida Gotye muusika ehk liigne optimism ja pakatavus, tumedaid nurki eriti ei ole, kõik tunded on näost näha, mehe enda produktsioon on läbiproovitud popvalemite paraad, kindla peale välja minek: brass-sektsioon, romantilised viiulid, sündiludinad, hoogne biit, kõik on ühtlaselt vali ja loodud kuulajat lennult haarama, ning hitid tulevad: «Somebody That I Used To Know», «Eyes Wide Open». Tal on silmuste peale kõrva ja paeluv vokaal, aga ettekirjutatud käekiri.

Valner Valme

Gotye
Making Mirrors (Samples ’n Seconds)

Hinne 3
------------------
Elektropopiduo

Neid duosid on nii palju, et keeruline eristada. Kui selline bänd jätab vahet neli aastat, võib meelest ära minna küll. Tähtis ehk polegi, et tüdruk on blond, võiks olla ka mustaks värvitud juustega, tähtis on see, et tüdrukus on särtsu. Kunagi oligi. Algab hästi, «Silence’i» sündikäigud on eufoorilised, samas mõnusalt melanhoolsed, ja need tulevad kitarrikäristamisega koos helidemüürina, täpselt nii on vaja neid lihtsaid lugusid produtseerida.

60ndate totakvokaali ja lehmakelladega hip-pop («Hit Me Down, Sonny») TT-le aga ei sobi. Nancy Sinatra oli tore, aga mitte moodsa taustaga. Ei tööta ka Le Tigre’i kidrauhtmine süntideta («Give It Back»). Ballaad «Day To Day», kus Katie White laulab ise endale tausta, kõlab nagu suhkurdatud tüdrukutebänd. TLC. Tehku siis pigem sünget 80ndate sõitmis-electrot («One By One»), millest kubiseb «Drive’i» saundträkk. Sünget bassi lubab «Help», aga üks hea ja kaks poolikut head lugu plaadi peale on vähe. Võlts-ilmetu tee-ise, öeldi 90ndatel, mil oli vähemalt eneseirooniat. Ärge varastage mu päikest. Lõika välja: «Silence». Veel parem: osta remiksidega boonusplaadiga variant ja viska siis põhiplaat minema.

Märt Milter

The Ting Tings
Sounds From Nowheresville
(Sony)

Hinne 2
---------------
Mihkel Raud (ehk) soovitab

One Direction, uus kuum poistebänd Inglismaalt, finišeerus Briti superstaarisaate «X Factor» 2010. aasta hooajal kolmandana ja sai silmapilk plaadilepingu. Noorukite energia vormistasid albumiks Rami Yacoub, Savan Kotecha, RedOne, Carl Falk jt. Lady Gaga, Britney Spearsi ning Beyoncè kogemusega spetsialistid. Eksperdi käsi ei väärata, põhihitid («What Makes You Beautiful», «Gotta Be You», «One Thing») on rõkkavate refräänidega kiire minekuga poplood. Õnneks pole ballaade liiga palju.

Mart Juur

One Direction
Up All Night
(Syco)

Hinne 3
------------------
Kuninglik viiul

Charlie Siem on üks brittide praegusi lemmikuid. Kaanepoisi välimusega moemodellist viiulivirtuoos on koos muusikat teinud nii Brian Adamsi kui Lady Gagaga ja on klassikalavadelgi tõsiseltvõetav. Uuel albumil on Henryk Wieniawski imeilus viiulikontsert, mille meloodiad ei jää alla ooperile «Traviata», ja kõigi noorte viiuldajate lemmikteos, tunnetest nõretav Max Bruchi viiulikontsert nr 1.

Albumi kolmas lugu on 19. sajandi viiulivirtuoosi, Norra Paganiniks hüütud Ole Bulli lopsakas helikeeles «Rondo». Siemi trumbid on selge toon ja emotsionaalne intensiivsus ning ta mängib superheal pillil – see 1735. aasta Guarneri viiul kuulus Sir Yehudi Menuhinile ning aegade eest koguni Preisi kuningale.

Tiia Teder

Charlie Siem
Bruch, Wieniawski,
Ole Bull
(Warner)

Hinne 4
-----------------
Barca house

Talaboti looming ei kõla debütandi kohta uuenduslikult või sensatsiooniliselt, kuid Pitchfork on ta aasta tulijaks tituleerinud. Tema looming räägib sama vana juttu, mida on magamistoamuusika vallas nullindatest alates räägitud, kuid pisut chillout’imas võtmes. Kohati jääb mulje, nagu kuulaks Cariboud või mõnda uue hipsterite lemmikut (MGMT, Delorean, El Guincho), kus on tunda ilusate soengute volüümi ja osava produtsendi kätt.

Samas jääb terviku meisterlikkusest vajaka. Tundub, et päris oma joont mees ei aja, seega klassikut sellest albumist tõenäoliselt ei saa. Muusikukarjääri alustas Talabot nullindatel Barcelona klubides plaate mängides ja põgusalt BPitch Controli ja Border Community all tegutsedes, mille stiilide taevalaotus ka ta albumi mitmekesisuses peegeldub. John Talabot on öelnud, et tahab tagasi inimeste tehtud muusika fiilingut, isegi kui see muusika on tehtud kompuutritega, ja seda põhimõtet võib tunnetada lugudes «When The Past Was Present», «Destiny» (koos Pionaliga) ja «Last Land». Andke talle võimalus tutvustada Hispaania snitiga eklektilist Chicago haussi.

Risto Kozer

John Talabot
Fin
(Permanent Vacation)

Hinne 4
----------------
Helge olevik

Dubstep’il on alati olnud suur souli mõju, seda annab ka tunda Will Ozanne’i ehk Gang Coloursi debüütalbum. Tegu on sämplipõhise elektroonilise muusikaga segatuna traditsiooniliste tiibklaveriakordidega. Albumi nime pani Will oma lapsepõlve võtmekogumiku järgi.

Gang Colours on teinud suurepärase töö produtseerimise ja miksmisega – album on pehme kõlaga, kuid säilitab oma tabavuse tänu teravatele snare-trummidele. Biitide ülesehitusel on kohe märgata perkussiooni mitmekesisust – igal pisimal sahinal on oma roll, iga plaks rikastab ja laiendab spektrit. Will ise palju ei laula, kuid kui ta seda teeb, meenutavad hääl ja maneer James Blake’i.

Kuigi James läheneb muusikale minimalistlikumalt, võib kahe artisti vahel tõmmata paralleele. Näiteks vokaali pitch’iga mängimine, peen basstrummistiil või mõlema artisti kiindumus analoogsüntesaatoritesse. «The Keychain Collection» on chillout-album, kus sündikihi alt ronivad välja nii naturaalsed kui tehislikud elemendid ja protsess kostab loomulikult.

Florian Wahl

Gang Colours
The Keychain Collection (Brownswood)

Hinne 4

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:Muusikanädala plaatuued plaadid
Samal teemal
Sponsoreeritud artiklid
Saada vihjeSaada pilt
Viimased uudised
48h populaarsemad teemad
VIIMASED GALERIID
Saagim Social ClubKõik
Top kommentaarid
Suhted & seksKõik
KurioosumKõik
NaineKõik
POSTIMEES.eeKõik
TallinnCityKõik
SportKõik
TarbijaKõik
UudisedKõik
MaailmKõik
Majandus24Kõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Horoskoop