ITAALIA: Oma autoga reisimine annab vabaduse

Külastasime Czestochowat, mis on Poola usuelu üks tähtsamaid keskusi. Foto: Teet Roosaar/Pärnu Postimees

Teil on töökorras auto, 15 000 - 18 000 krooni ja tahtmine Eestimaalt kümneks päevaks kuhugi ära sõita. Muretsege autoatlas, visake pakiruumi telk ja seadke suund Ikla piiripunkti poole.

Mul ei olnud suvepuhkuseks kindlaid plaane. Reisifoorumist torkas silma ühe perekonna kirjeldus, kuidas nad eelmise aasta juulis oma autoga Itaalias käisid. Otsustasime järele teha.

Muidugi võinuks reisisihiks valida hoopis Ungari, Horvaatia ranniku või Tšehhimaa. Leidub neidki, kes Itaalia lõunatippu põrutavad, Prantsusmaalt läbi Madalmaade ja Taani Rootsi sõidavad ning sedasi kolme-nelja nädalaga poolele Euroopale tiiru peale teevad.

Meie pere jaoks sobis kümme päeva ja 2000 kilomeetri kaugusel olev Itaalia, kus me abikaasaga mõlemad ülevaatereisil olime käinud.

Esimene päev

Asusime Pärnust teele hommikul kell kuus, et esimesel päeval võimalikult kaugele jõuda. Autot juhtisime naisega vaheldumisi, tagaistmel istus üheksa-aastane laps.

Euroopa Liidu piiride ületamiseks läheb vaja passi või ID-kaarti, auto tehnilist passi ja liikluskindlustust. Kuigi meie kohustuslik liikluskindlustus sisaldab juba nn rohelist kaarti, tuleb ingliskeelne tasuta dokument kindlustusseltsist eraldi võtta.

Siinpool Riiat oli meeletult palju remonditavaid teelõike, kus pidi foori taga ühesuunalise tee sõiduõigust ootama. Teispool Riiat röövis aega ümbersõit. Teeolude ja sellest tulenevalt lapse halva enesetunde tõttu tehtud peatuste pärast jõudsime Leedu piirile alles kell 10.50, olles 274 kilomeetri läbimiseks kulutanud viis tundi.

Enne Poola piiri tankisime esimest korda autot. Püüdsin kogu sõidu vältel viimast paagiveerandikku mitte kasutada, pealegi läks kütus iga riigiga järjest kallimaks. Aga laias laastus pole suurt vahet, kas paagi täitmiseks kulub 600 või 800 krooni - sõitmata sellepärast ei jää.

Poola piirile jõudsime kell 14.27. Varssavisse sõitsime Bialystoki kaudu, Varssavist läbi sõites ei leidnud õiget teed. Tuleks hoida sama teenumbrit (8) ehk Piotrkow Trybunalski peale, kuid Varssavis ei armastata väga palju teeviitu. Erinevalt näiteks Viinist, kust oli väga lihtne läbi sõita.

Piotrkow Trybunalskist saab Poola kõige tähtsama põhja-lõunasuunalise tee peale, mis viib Gdanskist T ehhi piirini. Kaks ühes sõidusuunas viivat rada, sõidusuunad muru ja tõketega eraldatud, kuid aeg-ajalt on kiirus 70 kilomeetrini tunnis piiratud ja tuleb valgusfoori taga oodata.

Poolast ühe jutiga läbi sõita olnuks enda tapmine. Teeäärne kolme inimese tuba maksis meie rahas 240 krooni. Jäime õhtule kell 21, olles sõitnud 1025 kilomeetrit.

Teine päev

Külastasime Czestochowat, mis on Poola usuelu üks tähtsamaid keskusi. Krakow jäi teelt veidi kõrvale, kes tahab, võib sealset vanalinna ja läheduses asuvat Wieliczka soolakaevandust uudistada. Kuid selleks arvestage terve päev.

Kell 13.30 olime Poola-Tšehhi piiril, sõidetud 1335 kilomeetrit. Ostnud piirilt 8 euro (125 krooni) eest 15päevase Tšehhi ja 9 euro (140 krooni) eest kümnepäevase Austria kiirteede vinjeti, suutsime pärast piiripunkti taas õige teeotsa kaotada. Tulnuks hoida E462 Olomouc - Brno suunda, mis on väga korralik kiirtee.

Kiirteed otsides sattusime ummikusse. Uusi Skodasid vedav haagis oli teeperve purustanud ja keset teed risti, osa haagisest maanteekraavis. Keegi liiklust ei juhatanud, kui küsima läksin, soovitati imekitsast külavaheteed pidi ringi sõita.

Politseinikud said vene keelest vaevu aru, inglise keelt ei osanud keegi. Suhelda tuli kehakeeles, mis oli ka Poolas koos pliiatsi ja joonistusoskusega peamine suhtlusvahend.

Kiirteele jõudnud, oli juba lihtne Austria piirini sõita. Sealt viis Viinini tavaline kaherealine tee, umbes selline, mis Pärnut Tallinnaga ühendab.

Viinis võtsime suuna Grazi peale. Jumalik kiirtee, sõida või 190 kilomeetrit tunnis. Ööbisime kiirtee äärses parklas. Väljakäigu juures olid söögilauad ja üks austerlane arvas, et sellest pole midagi, kui me sinna üheks ööks telgi üles paneme.

Kolmas päev

Alustasime sõitu kell 7, läbitud 1855 kilomeetrit. Pärast Grazi algasid mäed, kuid hommikujaheduses oli mööda kiirteed igati mõnus sõita. Kell 9 jõudsime Itaalia piirile - 2065 kilomeetrit Pärnust ehk ligi 2000 Eesti piirist.

Väljusime Tolmezzo kandis kiirteelt ja hakkasime Udine poole sõitma. Tavaline tee oli aeglasem, kuid võimaldas näiteks tee ääres rahulikult kohvi juua ja Lidlis käia. Vaadates kaubakogust, mida sealt 10 euro (156 krooni) eest sai, jääb ainult imestada, kui kallis kõik Eesti poodides on.

Udines kaotasime teeotsa ja sattusime ajaloolisse kesklinna. Politsei pidi mitu korda aitama, et sellest rägastikust välja saada.

Lõpuks jõudsime Lido di Jesolos asuva Parco Capraro kämpinguni, mida ka läinud suvel Itaalias käinud Eesti pere kasutas. 5.70 eurot täiskasvanu, 3.80 lapse, 5.50 telgi ja 3.40 auto kohta ööpäevas (kokku meie perel Eesti rahas 376 krooni) tundub küll paljuvõitu, kuid see-eest olid kämpingus oma bassein ja mänguväljak. Kümne minuti kaugusel asus Lido di Jesolo rand.

Laps jooksid kohe basseini, meie jõime veini ning nautisime sinihallitusjuustu ja maasikaid.

Neljas päev

Käisime Lido di Jesolo rannas. Sealne rannapromenaad on praktiline ja rand näeb tänu päikesevarjuga lamamistoolidele nägus välja. Päikesevarju ja kahe lamamistooli kasutamine maksis sõltuvalt veepiiri lähedusest 10.50-15 eurot (164-234 krooni) päevas. Rand ise ei ole tasuline, keegi ei keela teil oma rätikuga vee äärde minna.

Viies päev

Lahkusime kämpingust ja sõitsime Veneetsiasse. Auto tuli jätta parkimismajja, neli tundi parkimist maksis 15 eurot (234 krooni). Kohe, kui masina seisma olime jätnud, kargasid ligi veetaksode pakkujad. Sadama poole liikudes hind langes.

Leppisime kokku 10 eurot (156 krooni) täiskasvanu ja 5 eurot (78 krooni) lapse eest. Tagasi tulime ühissõiduki ehk vaporetto'ga, mille pilet maksis nii täiskasvanule kui lapsele 5 eurot.

Veneetsiast alustasime sõitu Perugia lähedal asuva Trasimeto järve poole, et otsida üles raamatutes "Toscana päikese all" ja "Bella Toscana" kirjeldatud Cortona ja Citta della Pieve. Jäime tänu teeremondile ja ümbersõidule öömaja otsimisega hiljaks ning valida tuli sajaeurose hotellitoa ja võsa vahel.

Valisime võsa, mis hommikul osutus sarapuuistanduseks. Õnneks lahkusime nii vara, et keegi pärima ei tulnud.

Kuues päev

Umbria ja Toscana väikelinnad on võrratud. Tass cappuccino't teeäärses kohvikus, viinamarja- ja viljapõllud, maaliline maastik.

Citta della Pieve oli otsimist väärt. 8. sajandist eKr pärit etruski obelisk ja sarkofaagid, Itaalia kõige kitsam tänav Vicolo Baciadonne, väike mõnus hoomatavas suuruses linn.

Edasi läksime Sienasse, kus võtsime 42 euro eest (14 eurot inimese kohta ehk kokku Eesti rahas 655 krooni) äärelinnas hostellitoa. Võrreldes Citta della Pievega, oli Siena tunduvalt rahvarohkem ja räpasem, kuid palio'te (hobuste võidusõitude) väljakut Piazza del Campot, Itaalia uhkeima gooti katedraali Duomo põrandaid jt kohti tasub muidugi vaadata.

Autode parkimiseks on Siena vanalinna ääres suured tasuta parklad.

Seitsmes päev

Külastasime keskaegseks Manhattaniks nimetatud San Gimignanot ja proovisime sealseid kuulsaid maiustusi. Auto jätmine vanalinna väravate ette maksis 2 eurot.

Edasi sõitsime Veronasse, Firenze ja Bologna vahelisel kiirteel täitus 3000 kilomeetrit. Kiirteemaks Firenzest Veronani oli 12.60 eurot (196 krooni).
Veronas vaatasime amfiteatrit, Julia rõdu jt kohti vanalinnas. Auto jätsime maa-alusesse parkimismajja, mis oli võrdlemisi kitsuke ja kallis (kolm tundi ligi 10 eurot).

Ööbisime Garda järve ääres nelja tärni Camping del Gardas, sest tahtsime lapse Gardalandi viia. Kolme inimese kaks ööd telgis maksid 38 eurot (593 krooni), kämpingus oli kaks basseini, oma pood, tasulise interneti võimalus jms. Natuke tigedaks ajas, et basseinivalvur ajas lapsed 20-40 minutit enne ametlikku sulgemisaega minema ja ujujailt nõuti ujumismütsi. Õnneks müüdi neid 2 euro (31 krooni) eest kohalikus poes.

Kaheksas päev

Euroopa suuruselt kolmas lõbustuspark Gardaland pakub lusti nii lastele kui täiskasvanutele. Ühe päevaga ligi 35 atraktsiooni läbi käia ei jõuagi, ometi tasub lemmikutega sõita rohkem kui ühe korra.

Atraktsioonidel eraldi pileteid ei ole, kehtivad päeva- ja pikema perioodi piletid. Täiskasvanu päevapilet maksab 25.50 eurot (398 krooni), alla kümneaastase lapse päevapilet 21.50 eurot (335 krooni). Kallis? Mõelge, kui palju teie laps tunduvalt kahvatumatel Tivoli tuuridel kulutab.

Üheksas ja kümnes päev

Alustasime kell 8 hommikul tagasiteed. Itaalia kiirteedel oli mõnus sõita, kuid Veronast piirini kihutamise eest tuli maksta 17.20 eurot (268 krooni). Kell 12 olime Austria piiril, kell 16 Viinis, kell 20.50 Tšehhi-Poola piiril. Võtsime Poola motellis umbes 420 krooni eest toa, Eestis peeti sel ajal jaanituld.

Kell 6.33 uuesti teele. Kuni Varssavini oli kiirtee, pärast Varssavit tuli veokite vahel "kolmandast rajast" kiirendada. Naine ütles pärast, et auto juhtimine sai reisi jooksul tükk maad selgemaks.

Teadsin, et Leedu piiri ja Mariampole vahel armastab politsei passida, ja sõitsin ettevaatlikult. Teel möödusime 70 kilomeetrit tunnis sõitvast politseiautost. Oma laksu saime Panevežyse viadukti juures ikka kätte - ei teagi veel, kui palju.
Teel olnud politseinikud kirjutasid protokollile vale arvenumbri. Asja uuritakse.

Pärnusse jõudsime kell 23.05, olles reisi jooksul sõitnud 5565 kilomeetrit.