Ugalas on töötanud palju häid näitlejannasid. Vähesed neist on väikelinna teatrile truuks jäänud — kes on otsinud loomingulist õitsengut suuremates linnades, kes on isiklikel põhjustel elukohta vahetanud. Tagantjärele tunnistavad aga peaaegu kõik, et Viljandist on olnud kahju minna, sest elupaigana on see linn parim.
Kuidas läheb Ugalas suuri rolle mänginud naistel praegu? Sellele palusime vastata neljal näitlejannal: Külliki Saldrel, Tiina Mälbergil, Piret Raugil ja Hilje Murelil.
Tiina Mälberg,
Rakvere teatri näitleja
Tiina Mälberg töötas Ugalas aastatel 1991—1997. Ta mängis leedi Milfordi «Salakavaluses ja armastuses», Anjat «Kirsiaias» ning Nellie’t «Suves ja suitsus». Emily rolli eest «Meie linnakeses» tunnustati teda teatrifestivalil «Baltiiski Dom» parima naisnäitleja tiitliga.
Mis ajendas teid Viljandist lahkuma?
Sellele ei ole lihtne vastata. Ühest küljest oli Ugala teater keerulises olukorras ja mingit muutust oli vaja. Minul oli lihtne, sest jäin parasjagu toredasti lapseootele ja kui pere siirdus Rakverre, tulingi siia. Rakveres oli võimalik hakata tegema sellist teatrit, nagu me tahtsime.
Suured elumuutused ei toimu aga ühelainsal põhjusel, inimese elu suunavad paljud protsessid. Meie elu keeras nõnda, et liikusime edasi. Arvan, et oleme Rakvere teatri teinud väga toredaks.
Siiski on Viljandi meile oluline. Minu lapsed peavad seda oma sünnilinnaks. Olen rõõmuga kaasa teinud kultuuriakadeemia tudengite lavastustes.
Millega olete praegu hõivatud?
Minu elus on väga huvitav aeg. Alustasin sügisel õpinguid muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli magistrantuuris. Läksin sinna lootuses leida natuke rahu ning võimalust süveneda ja mõtiskleda, jõuda selgusele, mis on tehtud ja millises suunas edasi liikuda. Uute impulsside leidmiseks ei pea ju tingimata elukohta vahetama.
Mõnes mõttes on mu praegune eelistus kool, aga ka teater on tähtis. Mu kuusteist aastat kestnud näitlejatee on selles suhtes õnnelik, et peaaegu kõik rollid on olnud huvitavad, neist on alati olnud midagi avastada ja ka publikule pakkuda. Aastatega muutud lihtsalt iseenda suhtes nõudlikumaks.
Sügisel tuli välja «Top Dogs», mis kõneleb aktuaalsel koondamiste ja ümberõppe teemal. Praegu teen proove ühe väga huvitava tekstiga, see on Eric-Emmanuel Schmitti «Kooselu väikesed kuriteod», mida lavastab Erki Aule. Mängin seal koos Erik Ruusiga.
Mulle saab üha selgemaks, et minu töö on publiku teenimine. Iga päev.
Mis on teie kõige suurem rõõm?
Loomulikult on lapsed toredad rõõmuvalmistajad, aga ma arvan, et võin kõige üle rõõmu tunda. Ma ei tee midagi, mille üle ei peaks rõõmustama. Koolis käimine on rõõm, teatritegemine, kodu ja lastega olemine on samuti rõõm.
Mida ootate tulevikult?
Ma ei taha elada halli elu helesinist tulevikku oodates. Püüan end määratleda praeguses hetkes ja selle üle rõõmu tunda. Usun, et olen sellega hakkama saanud. Ei tohi manduda ja käega lüüa ning niimoodi huvitavaid võimalusi maha magada.
Tuleb lastele olemas olla, sest praegu rajame nende tulevikku.
Hilje Murel,
Eesti Draamateatri näitleja
Hilje Murel töötas Ugalas pärast lavakunstikooli lõpetamist kümme aastat ja lahkus Viljandist alles mullu. Tema rikkalikust rollide galeriist on teatrisõpradele meelde jäänud nii «Shoppingu & Fuckingu» Lulu, «Kevade» Teele, tantsulavastuse «Libahunt» Mari kui peaosaline muusikalist «Marilyn».
Et Hilje Murel on andekas, süvenemisvõimeline ja mitmekülgne näitleja, tõendab ka tema hilisem töö Vanemuises ja Draamateatris. Teda on tunnustatud peaaegu kõigi auhindadega, mis Eestis näitlejale osaks võivad saada.
Mis ajendas teid Viljandist lahkuma?
Ma arvan, et aeg. Öeldakse ju, et mingi aja tagant peab inimene liikuma, et kombata ennast taas nullist peale. Teisalt olid ka isiklikud põhjused. Need ehk olidki esikohal. Kui mul oleks isiklikus elus selles linnas kõik korras olnud, siis ei tea, kas aeg oleks hakanudki tiksuma.
Millega olete praegu hõivatud?
Homme on esietendus: mängin Ingomar Vihmari lavastuses «Pedro Páramo». Kokku on mul praeguses koduteatris Draamateatris sel hooajal neli rolli, lisaks kaks Tartus ja kaks Viljandis. Koormus on korralik.
Mis on teie kõige suurem rõõm?
Ma arvan, et see on ikkagi Ugalaga seotud: et sealseid inimesi kohtasin, et nad mulle kalliks said ja mina neile. Kohtumine Viljandi ja sealse publikuga — see kogemus teeb õnnelikuks. Kõike, mis praegu toimub, saab sõnastada natuke hiljem.
Ei ole nii, nagu noored Tallinnas mõtlevad, et ära mine väiksesse kohta, sest sinna sa upud. Ega ikka upu küll.
Mida ootate tulevikult?
Paljud mõtlevad, et töötad Draamateatris ja oledki paigas. Tegelikult ei ole veel midagi kindlat. Eks praegu ole enese proovilepanek, uute inimeste ja maja õhkkonna tundmaõppimine. Minu kogemused nüüdsete kolleegidega suhtlemisest kinnitavad vana tõde: mida suurem nimi, seda lihtsam inimene.
Loodan, et suudan ennast selles seltskonnas õigustada.
Piret Rauk,
Kuressaare linnateatri direktor
Piret Rauk oli Ugala näitleja 1991—2000. aastani. Erilise populaarsuse saavutas ta peaosalisena muusikalides «Helisev muusika» ja «Mary Poppins». Ta mängis ka suuri dramaatilisi rolle: Luise Millerit «Salakavaluses ja armastuses», Abigaili «Salemi nõidades» ning Jentlit «Deemonis ja inglis».
Eriti oma Ugala lõpuperioodil tõestas Piret Rauk end kui mitmekülgne ja andekas näitlejanna.
Mis ajendas teid Viljandist lahkuma?
Kõige ausam vastus on: perekondlikud põhjused. Mulle oli Ugalast minek kurb ja traagiline, väga raske.
Millega olete praegu hõivatud?
Õnneks olen saanud palju mängida. Minu ametinimetus Kuressaare linnateatris on direktor. Igapäevast tööd tehes saan aga aru, kui väga ma mängida tahan ja kui oluline see mulle on.
Minu elus kõige tähtsam on aga poeg Uku, kes on praegu aasta ja 11 kuud vana. Ta on paras röövel ja räägib ka juba, aga kogu tema jutust ei saa aru, nii et meil käib kogu aeg üks äraarvamine. Temaga on raske, kuid huvitav. Laps on üldse kõige huvitavam, mis elus võib olla.
Mis on teie kõige suurem rõõm?
Vastuse sellele küsimusele ütlesin vist juba ära. Laps kahtlemata. See on nii suur rõõm, et seda ei oskagi kirjeldada.
Mida ootate tulevikult?
Loodan, et õpin oma aega paremini jagama. Et saan rohkem pojaga koos olla ja jõuan ka rohkem laval mängida.
2009 on Kuressaare linnateatrile oluline aasta, sest ta saab kümneseks. Kümme aastat on üsna lühike aeg ja ehk ei peagi veel hinnanguid andma, aga mingi tagasivaatamise hetk on see ikka. Tahame oma väikest sünnipäeva sügisel vääriliselt tähistada.
Jüri Tuulik kirjutab sel puhul näitemängu, mille tööpealkiri on «Linnusita krahv». Selle toob lavale Raivo Trass. Ootame mandriinimesi ja eriti viljandlasi seda vaatama, seda enam et läbi aegade on meiega seotud olnud palju viljandlasi.
Külliki Saldre,
Vanemuise näitleja
Külliki Saldre töötas Ugalas aastatel 1984—1996. Ta astus üles Desdemonana «Othellos» ja Cordeliana «Kuningas Learis». Tema õnnestumiste hulka jäävad ka Lizzie «Vihmameistris» ja Anita lavastuses «Antigone New Yorgis».
Mis ajendas teid Viljandist lahkuma?
Aeg sai ümber, tuli edasi liikuda.
Millega olete praegu hõivatud?
Franz Kafka «Lossi» proovidega. Lavastaja on Hendrik Toompere.
Ka teine hiljuti valminud lavastus on äärmiselt huvitav. Näidendi nimi on «Kogutud teosed» ja me mängime seda kahekesi Hilje Mureliga Sadamateatris. See on suhtedraama, mis on mõeldud inimestele, kes viitsivad kuulata ja kaasa mõelda. Seni on meil publikuga vedanud.
Mis on teie kõige suurem rõõm?
Võimalus teha erialast tööd. Ja muidugi mu lapsed. Nad on juba iseseisvad inimesed — üks õpib ja teine otsib oma õiget kohta elus —, aga me hoiame väga kokku.
Armastan kirjandust ja loen nii palju, kui aeg vähegi võimaldab. See on üks enese väljalülitamise võimalusi.
Mida ootate tulevikult?
Huvitavaid ja mitmekihilisi rolle. Ning et jätkuks tervist ja energiat.