Sal-Saller on eluga ülimalt rahul

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hendrik Sal-Saller
Hendrik Sal-Saller Foto: Artur Sadovski / Postimees

Seekordses ETV muusikasaates «Täna õhtul...» ajas Vahur Kersna juttu Smilersi ninamehe Hendrik Sal-Salleriga.

Muusik meenutas, et 16-aastaselt oli ta kitarriga poiss, kelle bändis oli veel üks kitarriga poiss ja üks trummipulkadega poiss. Bändikaaslased naernud tema üle alati, kui ta tüdrukute lantimise asemel pillimängu harjutama läks. «Tuleb teha seda, mida tahad, küll kõik muu tuleb ise sinna juurde,» avaldas Sal-Saller edu retsepti.

Muusiku elus on olnud raskeid aegu, mil ta sõi päris pikalt ainult tuunikala ja riisi. Praegu võib ta öelda, et läinud on kohutavalt hästi: «Olen selle olukorraga, mis mu elus praegu valitseb, ülimalt rahul.»

Sal-Saller tunnistas, et mõtlebki nii, nagu laulab. «Kui lugusid teen, siis osa sellest on mu enda eluteadmine, teine osa on selline, mida näen ja kuulen, ning osa fiktsioon,» kirjeldas mees loomeprotsessi.

Bändi liider kinnitas ka, et välimus pole tema jaoks oluline: «Mina tahaks loota, et inimesed tulevad kontsertidele selle pärast, et meil on lahe muss.»

Kummaliseks kontserdihetkeks pidas muusik seda, kui laululavatäis inimesi lõõritas üheskoos lugu «Mõistus on kadunud ja süda on puru». «See oli omamoodi ülev, aga selles oli küllalt palju huumorit,» muigas Sal-Saller.

Sal-Sallerist on lähiajal kõmuväljaannetes kirjutatud kümneid artikleid, kuid mitte ühtegi Sirbis. «Eks see ole Sirbi probleem. Ei ole tähtis, kas üks või teine väljaanne sinust kirjutab,» kommenteeris Sal-Saller. «See loeb, kui kuulutatakse välja, et «Täna õhtul...». See loeb päriselt.»

Parimaks Smilersiks läbi aastate peab mees just seda, mis saates laval oli. Kunagi 200 kontserti aastas andnud ansambel mängib nüüd poole vähema, et nad saaksid ka normaalset elu elada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles