Rein Laaneorg tahab minna korvpalli MMile

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mida ma spordita teeksin? Lebaksin diivanil ja koguksin kilosid,» küsib ja vastab Rein Laaneorg ise.
«Mida ma spordita teeksin? Lebaksin diivanil ja koguksin kilosid,» küsib ja vastab Rein Laaneorg ise. Foto: Raigo Pajula

Kauaaegne Vitamiini, nüüdne Presidendi kitarrist ja solist Rein Laaneorg on eluaeg kõvasti korvpalli mänginud ning peatselt avaneb mehel võimalus end proovile panna suisa seenioride maailmameistrivõistlustel.


56-aastane Laaneorg tunnistab, et korvpallimängija jaoks on tal küll pikkust vähevõitu – ainult meeter ja kaheksakümmend sentimeetrit. Ent mängimist harrastab ta juba varasest noorusest saati.



Korvpalli saladusi õppis ta ka omaaegses Tallinna spordiinternaatkoolis, kuid siis tuli vahele muusika. «See hakkas sportimist segama,» tunnistab Laaneorg. «Mäletan väga hästi, kui treener ütles, et Laaneorg, vali: kaht jumalat korraga teenida ei saa.» Pealegi kasvatas noor Laaneorg oma juuksed Nõukogude sportlase jaoks ebasobivalt pikaks.



Kuigi Polyphon ja Vitamiin võtsid andeka kitarristi ajast lõviosa, leidis Laaneorg siis ja leiab ka nüüd ikkagi mahti korvpallitrennis käia. «Viimased viis-kuus aastat olen trenni teinud vähemalt kolm korda nädalas,» avaldab ta.



Luumurd ei peletanud


Kaaslasteks on talle teisedki muusikud, näiteks Tiit Saluveer ja Koit Toome, kelle kurikuulus jalaluumurd just treeningupaigas, Siili pallimängude majas juhtuski. «Tuntud karakter Alar Kotkas on samuti korduvalt meie trenni trüginud,» sõnab Laaneorg muheldes.



Elu korvpallita ei kujuta mees enam ettegi. «See täidab väga tähtsa osa minu elust ja on eriti tähtis minu vanuses. Tunnen ju kodus, kuidas diivanil lesimine üha mugavamaks muutub, küll on mõnus telekat vaadata või arvuti ees muusikat teha. Aga kui hea tunne on duši all, kui trenn läbi saab!» õhkab ta.



Laaneorgu ei heiduta isegi tõik, et mõne aja eest murdis ta spordisaalis parema käe keskmise sõrme luu, mis purunes lausa kildudeks. Kui tavalisele kitarrimängijale oleks see katastroof, siis mitte talle, vasakukäelisele. Ometi proovis mees õnnetuse tõttu ka teisi spordialasid, mis ehk poleks nõnda ohtlikud.



«Läksin ujulasse, kuid vees suutsin olla vaid pool tundi. Ma tõesti ei saanud aru, miks need inimesed seal basseini ühest otsast teise mõttetult uhavad,» räägib Laaneorg. «Siis katsetasin rulluiske. Täpselt sama, no vot ei sobi!»



«Ainult korvpalliplats on koht, kus end hästi tunnen,» tõdeb Laaneorg. «Mis sest, et sõbrad küsivad: miks sa riskid, õnnetus võib ju ka teiste sõrmedega juhtuda. Aga selle kohta öeldakse, et kes ei riski, see šampanjat ei joo!»



Platsile koos kuulsustega


Võidujoovastust tahab Laaneorg aga igal juhul tunda. Esimest korda kutsuti teda Kalevi seenioride (55–59-aastaste) võistkonda juba kaks aastat tagasi. Kuid siis jäi sõit maailmameistrivõistlustele Puerto Ricosse mingil põhjusel ära.



Loodetavasti läheb õnneks tänavu, mil seenioride maailmameistrivõistlused korraldatakse juunis Prahas. Ja mis seal salata, Laaneorule on suur au omaaegsete korüfeede Rašid Abeljanovi ja Viktor Viktoroviga üheskoos palli taga ajada.



«Esmajärjekorras peaksin aga kaks-kolm üleliigset kilo maha saama,» nimetab muusikust korvpallur oma lähiaja peamise ülesande.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles