Reisides riikidesse, millest tead väga vähe või õieti ei teagi midagi, võid positiivselt üllatuda või saada negatiivse kogemuse osaliseks. Käies Makedoonias ja Albaanias, saad tunda mõlemat.
Makedoonia ja Albaania — ühtmoodi mägised, ent erineva elustiiliga naabrid Balkanil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Makedoonia pealinnas Skopjes maandujale ei ütle miski, et see riik võiks pakkuda külalisele midagi positiivset. Lennujaam on pehmelt öeldes armetu, lausa kisendab remondi järele. Nukrat muljet süvendab fakt, et lennuväli on ehitatud pealinnast enam kui kolmekümne kilomeetri kaugusele ja asub ausalt öelda keset eimiskit.
Aga mis sellest, vähemalt on peaaegu kolmkümmend kraadi sooja. Ja kui oled enne reisi teada saanud, et mägede vahel paiknevat Skopje lennujaama peetakse Euroopa üheks ohtlikumaks ning lendurid satuvad seal tihti tõsistesse raskustesse, siis on tervete kontidega maapinnale jõudmine juba omaette väärtus.
Sotsialismi pitser
Et Makedoonia, endise Jugoslaavia kõige lõunapoolsem vabariik, kannab nagu Eestigi sotsialismiaja pitserit, on kohe näha. Skopje äärelinna ilmetuid karpmaju võib vabalt segamini ajada Lasnamäe või Õismäe omadega. Südalinna kõrghoonete fassaadid on nagu Tallinna omadki kaetud moodsamate materjalidega. Enne Teist maailmasõda rajatud hoonestust on Skopjes tegelikult vähe, mis on ka arusaadav: nelikümmend aastat tagasi hävitas maavärin suure osa linnast.
Mitu tänavanimegi on meile tuttavad: Komsomoli, Gagarini ja Lenini. See aga ei tähenda sugugi, nagu poleks Makedoonia sotsialistliku minevikuga hüvasti jätnud. Küllap seal lihtsalt muudki teha kui siltide ja ausammastega sõdida.
See, mille poolest Skopje linnapilt meie omast selgelt eristub, on kohvikute ja poekeste rohkus. Kui büroohooned kõrvale jätta, siis on peaaegu iga maja ees paar lauda, kus saab jalga puhata ning kohvi, karastusjooke, õlut või veini mekkida. Ja kui mõne maja ees laudu polegi, siis on allkorrusel tingimata avatud poeke.
Võib-olla on toitlustus Skopjes isegi liiga arenenud. Restoran, kus hotelli peremees õhtust süüa soovitas, jääb külastamata: söögikohti on nii tihedalt, et õiget ei leia.
Katki pole midagi, sest sealsele köögile iseloomulikult suure hulga tomati, piparde ja sibulaga vürtsitatud liha maitseb ka vales restoranis oivaline.
Ohrid — Makedoonia pärl
Õigupoolest ei ole reisi peamine sihtmärk siiski Skopje, vaid Albaania piiri ääres asuv Ohridi järv. Sealt on lihtne Albaaniasse edasi sõita.
Bitola linnakeses, mida enne Ohridisse jõudmist külastasime, oleks võinud viibida kauemgi. Tänaval tulevad vastu pulmapeole mängima siirduvad pillimehed.
Turiste ja fotoaparaati nähes algab poosetamine. «Meie oleme Chungalanga!» hüüavad pillimehed. «Me ei ole mitte ainult Bitola kõige parem bänd, vaid parimad Makedoonias, õieti kogu Balkanil!»
Meeste elurõõmu vaadates võib nende juttu peaaegu uskumagi jääda. Kuigi Chungalanga meeste kutse neid võõrasse pulma kuulama minna jäi vastu võtmata, lubasid nad kindlasti Eestisse esinema tulla. Seejuures olid mehed ise selliste nägudega, nagu oleks Bitolast Eestisse esinema sõitmine maailma kõige igapäevasem asi.
Ohridi kohta olin enne reisi lugenud, et tegemist on Makedoonia pärliga. Ja nii see tõesti on. Nii elanike arvu kui meeleolu poolest võib linnakest võrrelda Pärnuga, ainult et mereranna asemel uhkeldab Ohrid järvega. Paarkümmend meetrit läbi paistev Balkani sügavaim mägijärv on kuulus kogu Euroopas.
Kuigi mai lõpul on järvevesi juba enam kui kakskümmend kraadi soe, vaatavad kohalikud suplejaid kui poolearulisi. Makedoonlased ütlevad, et kuni mäetippudes on veel lund, ei tohi ujuma minna. Ja mäetipud on tõesti alles lumised.
Järve ääres ootavad turiste paadiomanikud. Eestlastest kliendid saab endale üks aktiivsemaid, Todor Dukovski.
Todor on hea suhtleja ja valmis paadisõidu ajal rääkima paljudel teemadel. Uurin, mida arvatakse Makedoonias sellest, et ametlikus rahvusvahelises kõnepruugis on riigi nimi Former Yugoslavian Republic of Macedonia.
«See on kreeklaste süü,» räägib ta. «Neil on Makedoonia maakond ja see nimi pandi ka ainult seepärast, et Aleksander Suure vägiteod endale võtta.» Todor kinnitab, et Makedoonia Aleksandrina tuntud väejuht oli tegelikult puhastverd makedoonlane. «Aga ega vahet õieti ole. Kõigile teistele peale kreeklaste oleme ikka lihtsalt Makedoonia. Olgu nad siis pealegi õnnelikud.»
Räägime veel poliitikast («Makedoonias on kaks parteid ja vahet pole, kes on võimul: niikuinii töötavad nad enda, mitte rahva heaks»), spordist, naistest ja lastest. Head kontakti süvendab tõik, et oleme mõlemad tütarde isad.
«Ega mul muud tööd olegi, kui see paat. Turistid tulevad Ohridisse alles juuni lõpul, nii et pean paari kuuga aasta palga välja teenima. Kui ilmad on kehvad, pole see võimalik, aga mis seal ikka. Mulle lihtsalt meeldib järvel,» räägib ta lõpetuseks.
Šokolaadivõlg
Hotellis taipan, et dressipluus, mille Todor külma kaitseks andis, jäi mu sõbra kätte. Jah, see oli küll türgi võltsijate toodang, aga ikkagi Adidase logo ja triipudega.
Äkki on paadiomaniku silmis tegemist bränditootega, mis sai spetsiaalselt turistidele mõeldes kaasa võetud? Helistan Todorile, et uurida, kui armsaks ta riietuseset peab ja kas saan talle selle homme kuhugi ära tuua. Telefon ragiseb hullupööra, aga lõpuks kuulen, et ta tuleb kohe hotelli juurde tagasi.
«Oled sa lolliks läinud? Me oleme naisega just voodisse heitnud ja sina helistad selle rämpsu pärast! Miks sa seda prügikasti ei visanud?» Todor raputab dressipluusi, justkui oleks tegemist Makedoonia pinnale tunginud vaenuväe sõdalasega.
«Selle jama pärast saadad mulle Eestist kaks kilo šokolaadi!» Siis hakkab ta laginal naerma, võtab dressipluusi ja ütleb lahkudes, et ärgu ma täna enam rohkem rumalusi tehku, vaid mingu otsekohe magama. Soovin üliviisakalt ilusaid unenägusid nii talle kui kaasale.
Järgmisel päeval näen Todorit jälle. Paadiga sõitma läinud sõber kokkulepitud ajal tagasi ei tule ning kui teda kaldal ootan, hüppab Todor järsku ei tea kust välja ja kaisutab mind.
Ma ei pea selgitama, Todor ütleb põhjuse, miks mu sõber teist korda järvele läks, ise välja. Liiga palju palava ilmaga joodud veini on tema jutu järgi tihti süüdi, et osa õhtut võib hiljem olla mälestustes ähmane. Aga pole probleemi, küll me nad üles leiame, on mees kindel.
Järvel uurib Todor, milline paat välja nägi, ning muutub kirjeldust kuuldes murelikuks. Tolle paadi peremees olevat nimelt tuntud viinanina ja varsti selgub, et just nii see ongi. Esimene asi, mille paadikapten meile ulatab, on kõige jälgimat sorti umbes neljakümnekraadine kohalik surrogaat. Ja et mu sõber istub üpris jõuetu olemisega ning kohtlaselt naeratades paadipingil, on Todori märkus, et ilmselt tuleb tal järgmisel päeval veel kord järvele tulla, võrdlemisi asjakohane.
Et sõidame järvel kaua ja õhtu on taas jahe, läheb Adidas uuesti kasutusse. Viga, et seda talle õhtul tagasi pakume, me enam ei tee. Raha mees sõidu eest ei küsi, sest et kahe õhtuga oleme vennastunud.
Järgmisel päeval on Todor paraku hõivatud, seepärast viib meid Albaania piirini taksojuht Vlado, kes sõidab piiripunktini, ent mitte kaugemale: Makedoonia on Albaania vastu kehtestanud üsna range viisarežiimi ning albaanlased on mõistagi vastanud samaga.
«Albaaniasse sissesõidu maks on kümme eurot,» ütleb piiril dokumente kontrolliv turske mees vastuvaidlemist välistaval toonil. Rahapaberi vastu saadud tšekk, õigemini pastakaga paberilipakale kritseldatu ei jäta kahtlust, et selle summaga ei toeta me mitte valitsust, vaid piirivalvuri peret.
Lähim Albaania linn on Pogradec, mis paikneb sellesama Ohridi järve ääres. Veekogu ja mäed on endiselt kaunid, aga kõik muu hoopis teistmoodi: lagunenud ja prahti täis tänavad, räämas majad.
Hotelli silti kandev maja tervitab külalisi tugeva praehaisuga. Tuba, mille peremees külalistele kätte näitab, on siiski suhteliselt kena ja puhas. Asjaolu, et kraanist ei tule vett, selgub kahjuks alles hiljem.
Raki ja Vanilla Ninja
Et linnakeses suurt midagi vaadata pole, saab selgeks üsna kiiresti. Aga järv ju ikkagi on ning miks mitte seda kaldaäärses kohvikus uue nurga alt silmitseda.
Ainult kaks inimest kohvikus istubki ning nagu hiljem selgub, on need maja peremees Arjan ja tema sõber Edmund. Siis, esimesi tunde Albaanias viibides, ei teadnud ma veel, et meeste inglise keele oskus on selles riigis üpriski haruldane.
Arjan on albaanlane, aga Edmund serblane. Sellist kooslust vaadates ei saa jätta küsimata, kuidas suhtuvad mehed Kosovo küsimusse. «Kosovo peab olema iseseisev, veel parem, kui sellest saaks Albaania osa,» ei ole Arjanil vähimatki kahtlust. Edmund raputab pead ja seletab midagi omas keeles.
Järgmised minutid mööduvad ägeda vaidluse tähe all, aga lõpuks löövad mõlemad käega. «Tegelikult pole poliitika ja muu seesugune üldse tähtis,» avaldab Arjan lihtsa, ent tihti ununeva tõe. «Oluline on see, et inimesed oleksid normaalsed, ja kui nad on normaalsed, saavad nad läbi, olenemata usust või rahvusest.»
Teist korda õnnestub mul Arjan ja Edmund vaidlema ajada siis, kui küsin, kas Albaanias läheb elu paremaks. «Läheb kindlasti, iga aastaga on paremaks läinud,» kuulutab Arjan. «Pea nüüd kinni,» protesteerib Edmund. «Sinul võib-olla läheb tõesti paremaks, sest sul on kohvik. Aga mina? Minul ei ole mitte kui midagi.» — «Mis sul häda on, saad siin minu juures istuda ja rakit juua,» vastab Arjan.
Kus asub Eesti, pole Pogradeci meestele vaja täpsemalt selgitada. Sellest hoolimata rabab Edmundi järgmine avaldus mind põhjalikult. «Teil on ju see kuulus bänd, mis ta nimi nüüd oligi,» tuletab mees meelde. Mina teen suured silmad ja arutan endamisi, millist soome bändi mees võiks silmas pidada «Oo jaa,» sekundeerib Arjan. «Mul on mitu nende lugu olemas ja kuulan päris tihti. Muidugi, Vanilla Ninja! Ma hääletasin nende poolt, kui nad Eurovisioonil esinesid.»
«Täpselt!» kiidab Edmund takka. «Lood on tõesti head ja kui ilusad need tüdrukud veel on! Paistab, et teil Eestis on tüdrukud üldse väga kenad.»
Täiesti uskumatu. Istun Albaania provintsilinna suvalises kohvikus ja kuulan komplimente eesti naiste kohta.
Arjan läheb tagaruumi, toob uue rakipudeli ja klaasid ning hakkab külalistele välja tegema. Istume, lobiseme ja kiidame Lenna Kuurmaa kaunidust hiliste öötundideni.
Praht ja mustus
Et teed on Albaanias kehvad, toonitasid meie reisiplaanist kuuldes Makedoonias peaaegu kõik. Mida see tegelikult tähendab, peab tundma omaenda istmikuga. Olukord ei muutu sugugi meeldivamaks, kui Tiranasse sõitva väikebussi juht roolib sõidukit mägiteedel nii, nagu polnuks ta kuulnudki, et auto liigub edasi ka siis, kui gaasipedaal ei ole päris põhjas.
Bussis istudes nean mõttes iseennast ja saatust, mis mu Arjani, Edmundi ja iseäranis rakipudeliga just Tiranasse sõidu eelõhtul kokku viisid. Viinamarjapuskari asemel kulunuks marjaks ära lõõgastav massaaž, aga ka väike psühholoogiline nõustamine ei oleks paha teinud.
Tiranasse jõudes on esmamulje päris hea, aga samuti peab kohe ütlema, et viimaseks meeldivaks kogemuseks linnast see jäigi. Ilmselt sõitsime algul läbi rikaste linnaosa.
Juba Pogradecist tuttav rämps on pealinnas esindatud mitmekordses koguses. Keskväljakul troonib pompöösne ooperiteater, aga selle taga olev plats oleks nagu äsja pommitamise üle elanud. Ministeeriumihoonete ja pankadega ääristatud peatänav on korras, kuid sellest vähegi kõrvale sattudes peab pidevalt maha vaatama, et ei astuks auku ega murraks jalaluud.
Poekesi leidub Tiranas palju, ent kohvikuid on märksa vähem kui Makedoonias. Ühes kohvipoes õllepudelist vedelikku klaasi valades selgub, et suurema osa joogist moodustab jääkamakas.
«Oh, ice,» kergitab ettekandja naeratades pudelit ja teeb minekut. Peagi saan aru, kui sügavalt ma eksin, arvates, et ta toob mulle asemele joomiskõlbliku vedeliku. Aga et Birra Tirana on niikuinii vilets õlu, pole sellest suuremat lugu.
Tõtt-öelda võtab Tiranas viibimine nõutuks. Kindlasti on linnas kultuuriväärtusi, kauneid paiku ja toredaid inimesi, aga kui su ümber on umbkeelne rahvas, poollagunenud majad, mustus ja praht, hakkab huvi riigi vastu jahtuma.
Otsustame, et ühest õhtust ja poolest päevast on Tirana jaoks küll, ning sõidame Makedooniasse tagasi. Sedapuhku teeme seda rongiga. Küllap tasub Ohridi järv uurimist ka teiselt kaldalt, seepärast valime sihtkohaks Struga.
Kuus tundi rongisõitu
Konduktorile sihtpunkti selgeks tegemine võtab enam kui pool tundi ning selle käigus jõuame tutvuda enamiku vagunis viibijatega. Daam üritab meeleheitlikult leida kedagi, kes pursiks inglise keelt, aga seda laadi sõitjaid ei paista Albaania rongid just tihti teenindavat. Lõpuks ilmub siiski noormees, kelle abiga õnnestub lunastada Eesti rahas umbes kolmkümmend krooni maksev pilet.
Albaania raudteevalitsusel on meile varuks üllatus. «Durres,» ütleb kõrval istuv mees pärast umbes tunniajast sõitu. Tõesti, taamal paistab Aadria meri. Tähendab, et oleme kõigest hoolimata ikkagi vales rongis, sest Durres asub ju soovitule vastupidises suunas.
Loogikaga Albaanias kaugele ei jõua. Raudteeliiklus nimelt käibki nii, et kõigepealt sõidab rong mere äärde, et hakata seejärel maa keskosa ja Makedoonia piiri poole tagasi popsutama.
Kui Tiranas võis veel kahelda, kas Albaaniaga ei tasuks ikkagi kauem tutvuda, siis rongisõit hajutab need kahtlused kiiresti. Tõsi, kere peale meile keegi otseselt anda ei soovi, aga ainuüksi kohalike noorukite omavahelinegi ärplemine on juba lärmakas.
Et tühi plastpudel või banaanikoored tuleb rongiaknast välja visata, on selles riigis täiesti raudne reegel ja nii on kogu raudtee ääristatud katkematu sodikihiga. Justnagu rongiaknast paistvad pooleli jäänud elumajad, suletud tehased ja pommivarjendid ei pakuks piisavalt trööstitut vaatepilti, hakkab veel vihma sadama. Rongijuhil tundub olevat lõbu laialt, sest iga paarikümne sekundi tagant kostab hoogne vile.
Pärast ligi kuut rongis veedetud tundi ja jalgsi paduvihmas piiri ületamist õhtul lõpuks Strugasse jõudes tunneme, nagu jõudnuksime koju. Makedoonia on küll suhteliselt vaene riik, aga erinevalt naabrist ikkagi euroopalik maa.
Respekt omade ja võõraste suhtes
Viimasel õhtul enne tagasilendu istun Skopjes üheksakorruseliste paneelmajade vahel pubis Krooni Tavern. Kõik on äravahetamiseni sarnane mõne Lasnamäe baariga, välja arvatud inimesed. Tavalised noored inimesed jorisevad rõõmsalt kaasa kõlaritest kostvaid kohalikke superhitte, joovad, tantsivad ja naeravad. Ehkki välismaalased ei ole tolles baaris ilmselt tavalised ja pidu käib üpris hoogsalt, ei ilmuta keegi külaliste vastu ebatervet huvi. Valitseb respekt nii omade kui võõraste suhtes.
Ma ei tundnud kogu Makedoonias viibimise aja jooksul ennast mitte kordagi ohustatuna, ehkki kolasin ka pimedal ajal, seljakott seljas ja fotoaparaat peos, ringi. Küll aga oli õõnsavõitu tunne Albaanias, täpselt nagu on ka paljudes Eesti kohtades.
Tagasi kodumaal, esimesi tunde töölaua taga istudes saan mobiiltelefonile sõnumi. Todor Ohridist tervitab mind, tänab koos veedetud toreda aja eest ja kirjutab siis: «Loodan, et su sõber lõppkokkuvõttes midagi ikka mäletab. Muuseas, sa unustasid minu Adidase.»
Vastan Todorile, et asi selge: šokolaadi asemel saadan talle tema dressipluusi, kusjuures saatmiskulud kasseerib talt sisse Makedoonia post. Postkontorisse pole ma veel jõudnud, aga tean sellegipoolest, et naljast arusaamiseks ei pea ta ootama paki saabumist.