Tartu Ülikoolis alguse saanud Fraternitas Anarhensisel (FA) on juba ligi 10 aastat tavaks tähistada aastavahetusi kolme-neljapäevaste matkadega Eestimaa looduses. Sel aastal liiguti mööda Eesti-Läti piiri Valgast lääne poole.
Nelja päevaga piiri peal läbi Eesti ja Läti Valgast Tõrva, vanast aastast uude
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikult sõnu laenates võib öelda, et kui Valgast lahkusime, olid kõik puhvetid juba suletud. Ja seda mitte sellepärast, et tegemist oleks olnud hiliste öötundidega, vaid aasta viimase päeva puhul olid uksed suletud juba poole päeva ajal, et need keskööl uuesti pidutsejatele avada.
Meie matkaseltskonnale tähendas see, et plaanikohane aasta viimane praad soojas toas jäi seekord söömata ja leppida tuli ühises ämbris keedetud lihakonserviga rikastatud makaroniroaga. Viimased sisseostud kaubanduskeskuses tehtud, vinnasime seljakotid selga ja astusimegi üle piiri Lätimaale.
Eesmärk oli matkata neli päeva metsas – orientiiriks riigipiir – ja viimasel päeval võtta suund Tõrva peale. Ja siis veel muidugi metsas ka uus aasta vastu võtta.
Ees ootas pimedus
Niisiis, kui paljud perenaised kodudes hanepraade ahju panid ja mehed šampanjavarud veel kord igaks juhuks üle vaatasid, leidsime meie Valkast väljuva õige teeotsa, mis kaardi järgi otse Keizari raba suunas läks. Linna tuled selja taga, ootas ees pimedus. Tuul keerutas lumehelbeid näkku, temperatuur langes ja tuju tõusis tasapisi.
Kui esimesed kilomeetrid viisid sissejuhatuseks mööda autoteed, siis peagi sundis kompass võtma suuna lumisele maastikule. Esimene tõsisem takistus oli kopra üles paisutatud suur kraav. Tõsise tiigi mõõtu veekogust aitas üle kopratamm.
Et kõik liiga lihtne ei tunduks, õnnestus rivis viimasel siiski ka puusani vette kukkuda. Kilepüksid ja kummikud päästsid siiski alusriided külma ilmaga nii ebameeldivast märjakssaamisest.
Uue aasta võtsime vastu juba rabaservas. Kaugusest paistva valguskuma intensiivistumine andis märku, et just nüüd on selleks õige aeg. Kuigi ega see õige hetke tabamine alati kõige tähtsam olegi. Korduvalt on FA talimatkal uus aasta vastu võetud ka tund või pool varem kui kohalik aeg lubaks, ehk täpselt siis, kui selleks endal õige hetk tundub olevat.
Ega midagi, omad protseduurid uue aasta vastuvõtmiseks tuleb täita ka metsas. Vahuvein oli seljakotis juba meeldivalt jahedaks muutunud, ilutulestiku aset täitis peotäis säraküünlaid. Linnas tavalistest paugutajatest on metsas targem hoiduda, et mitte metsloomi hirmutada.
SMSid ja kõned tervitustega said ka metsast edukalt teele saadetud. Nii mõnelgi linnas pidutsejal oli hea meel kuulda, et need tulevad lumisest ja külmast Läti metsast.
Paar aastat tagasi kulges FA talimatk legendaarsete Erna retke radadel, siis osales matkal ka üks Alaskalt pärit noormees. Temagi ei näinud metsas takistust, miks uue aasta tervituskõned pidamata oleks tulnud jätta. Nii läksidki temalt lõkke äärest teele kõned nii USAsse vanematele kui sõpradele Jaapanisse ja Soome.
Ööbimine katedraalis
Talvematka hommikul metsas ärgates on reeglina esmalt hea meel, et jälle üks öö üle on elatud. Nii oli ka selle aasta esimesel hommikul. Et mitte varustusega liiale minna, ei olnud meil kaasas ka köetava ahjuga telki, mis võimaldaks suhteliselt sooja ööbimist. Sooja osas tuli loota oma magamiskotile altpoolt külma ligipääsu takistavale peno-matile.
Olles sama seltskonnaga juba aastaid talvel metsas käinud, on välja kujunenud optimaalseim variant, et kümmekonnale inimesele peavarju pakkuda. Selleks on kahe puu vahele nöörile üles tõmmatud koormakile, mida hellitlevalt katedraaliks kutsutakse. Suurema tuule peab ta kinni ega lase ka lumel kohe asjade peale sadada. Hea, odav ja praktiline ning seda igal aastaajal.
Igatahes nõuab öösel külma magamiskotti ronimine kõvasti tahtejõudu, seda enam, kui temperatuur alla 10 külmakraadi langeb. Matkatarkus soovitab päevased riided magama minnes kuivade ööriiete vastu vahetada, aga külmas on tihti raske ennast selleks sundida. Samamoodi on tahtejõudu vaja, et hommikul soojast magamiskotist välja ronida ja tegutsema hakata.
Sigadest piiririkkujad
Teise matkapäeva hommik viis meid üle Keizari raba laugastiku. Uue aasta esimese päeva veetmiseks oli päikeseline ja lumine, klassikalisele loodusfotole sobiv maastik täiesti kohane.
Vahepeal läbi lume ja rabamätaste vette vajunud jalg tuletas jälle kord meelde, et raba ei külmu põhjani ära kunagi. Küll aga jäätus märjaks saanud saabas, mis tegi omakorda õhtul raskeks nööride lahti võtmise.
Päevateekond sai vaheldusrikas, ühtides vahepeal ka väiksema autoteega, aga enamasti näitas asimuut suunda ikka läbi metsa. Rohkem kui korra tuli kraavi ületada kopratammi pidi.
Olles päeval Lätis ringi liikunud, ristus meie tee õhtupoolikul jälle riigipiiriga. Metsamassiivi vahel lookles kraav, mille ääres aeg-ajalt paistsid vappidega piiripostid. Õigupoolest on võimalus sellises kohas piiri ületada ju päris värske, enne Schengeni viisaruumiga liitumist see lihtkodanikule lubatud ei olnud.
Ei julge küll kindlalt väita, aga ilmselt peitub siin ka vastus, miks nii mõnelgi üle piiri voolaval kraavil on paarimeetrisega vahega kaks purret. Ju ikka Eesti pool meie ja Läti pool nende piirivalvuritele.
Tihti oli näha ka metssigade jälgi, kes kohati suuri lahmakaid jäätunud maad ümber pööranud olid. Ühe piiriposti juures, kus loomad iseäranis kõvasti marutanud, oli näha ka, et vähemalt nemad kahel riigil vahet ei tee: mätast oli keeratud nii siit- kui sealtpoolt. Raske öelda, kas nende töö tulem oli ka, et jäme piiripost oli viltu, aga nii see oli.
Reede edasi-tagasi pendeldades
Reedene päev algas jälle tõdemusega, et kuigi geograafilises mõttes oleme piiri peal, ei jäta ilm talves kahtlemise võimalust. Möödasaadetud öö oli tunduvalt külmem kui esimene ja nii mõnigi pidi sügava une nautimise asemel võitlema pealetükkivate jahedusvärinatega.
Kuigi meie teekond kulges endi seisukohalt otse, tegi piir meie valitud trassil paar teravat lõiget kummassegi riiki, nii et vahepeal pidi järele mõtlema, kas oleme hetkel Lätis või Eestis.
Jälle kord andsid tooni koprad ja nende paisutatud veekogud, mis metsaaluseid uputasid. Nii mõnigi kord tuli kindluse mõttes laia kraavi jää roomates ületada. Terasematele jäid silma nii ilvese, metsnugise, hundi, põdra kui ka hiire ja loomulikult metssea jäljed.
Läbi metsade jõudsime välja Piirijärve äärde, mis nimele kohaselt täpselt piiril ka asetseb. Õigemini teeb piir selle järve kohal peaaegu täisnurkse kurvi. Päike hakkas vaikselt loojuma ja ilm jälle külmemaks muutuma.
Väikse puhke- ja söögipausi ajal, mis sedapuhku järvejääl peeti, tuli tõdeda, et kaasavõetud joogivesi oli jääkamakaks muutunud, samuti ei aidanud jäätumise vastu õlles olev alkohol ega gaas.
Küll aga oli külmale paremini vastu pidanud rohke suhkruga gaseeritud kali. Huvitava maitsega olid ka juust ja sprotipasteet, balansseerides omadustelt jäätise ja tundmatu soolase toidu vahepeal. Toidust oli oma maitseomadused kõige paremini säilitanud soolapekk.
Piirijärve äärest lahkudes oli sihtpunkt Lasa järv ja sealne RMK puhkeplats. Esialgu suundusime piki piiri mitmeid kilomeetreid lääne poole, siis juba pimeduse kattevarjus õigel hetkel paremale läbi metsa kaksikjärve juurde. Kõlab lihtsalt, aga maastikul nõudis üsna mitu tundi müttamist.
Otse tule alla
Viimane matkahommik tervitas tavakssaanult ilusa päikeselise ilmaga. Järvejäässe eelmisel õhtul raiutud veevõtmise auk oli ööga kenasti kinni külmunud. Eelmisel õhtul ämbripõhja jäänud teegi oli kenasti tahkunud, võimaldades võistelda eestlastele nii südamelähedasel alal – kettaheites.
Korralik veevõtukoht, nagu Lasa järv ööbimiskoha juures oli, teeb laagrihommikused toimingud kohe palju mugavamaks, võimaldades ühiseks söögitegemiseks kasutatava ämbri muuseas ka eelmise päeva toidust puhtaks pesta. Tihti ei raatsita ju lumest vett sulatades seda pesuks raisata.
Kuigi tingimused metsas ei ole ehk koduse köögiga võrreldavad, võib ka lõkkel ühispajas väga maitsvat toitu vaaritada. Ühel eriti külmal FA talimatkal olid sibulad ja konservid nii külmunud, et noaga nende kallal midagi teha ei saanudki.
Koheselt leiti siiski lahendus: sibul löödi kirvega pooleks, konserv neljaks ja olidki produktid keetmiseks ette valmistatud. Ja tulemus oli väga maitsev ehk ootamatu gurmee, nagu ta tol korral Lavassaare rabaservas ristiti.
Eelmisel laupäeval Lasa järve äärest lahkudes oli plaan võtta suund otse Tõrva peale. Pärast esimest kilomeetrit metsas ilmus meie ette aga ootamatult püssiga mees, kes edasimineku, nagu ka kõrvalt mööda mineku, kategooriliselt keelas. Nagu selgus, oli käimas ajujaht ja mets püssimehi täis.
Nii ei jäänudki muud üle, kui küttide rahustamiseks ja enda tervise säästmiseks suurem ring mööda teid ette võtta ja läbi Koorküla ning Jeti õhtupimeduse varjus sihtpunkti jõuda.
Kogu meelsust, mis matkaseltskonnas tekib, on raske paberile panna ja lõpuni arusaadav on ta ikka vaid neile, kes tee ise läbi käivad. Marjaks kulub ära ka paras annus fataalsust, et võimalikest takistustest ja ebamugavustest ennast mitte liigselt segada lasta.
Meenub üks seik, kui FA talimatkal Kuremäelt Vasknarva minnes jäi teele ette lahtise veega jõgi. Natuke otsimist ja leiti keset jõge, mõlemalt poolt kaldast kolme-nelja meetri kaugusel jäätunud kitsas kopratamm.
Täiesti juhuslikult leiti lähedusest ka kopra poolt langetatud ja laasitud parajad palgijupid, mida mööda kogu seltskond, juba päevateest parasjagu väsinud, ennast koos seljakottidega esmalt tammile ja sealt edasi teisele kaldale libistas. Nii et probleemi lahendus võib teinekord olla lähedal, vaja ainult natuke ringi vaadata.
Vähetähtis ei ole ka fakt, et kus iganes matkates looduses viibitakse, ei jäetaks endast üleliigseid jälgi ja laagripaigad jääksid korda. Talimatkad on sellepärast head, et jää ja lumi kaitsevad õrnemat pinnast sügavate jälgede eest.
Ja eks paljud kohad, kus FA talimatk läbi on läinud, on ka sellised, et suvel oleks sinna üsna võimatu sattuda. Igasugused laukasood, rabad ja -järved on selleks liiga vesised kohad.