Päikeseline Kreeka on mägede, saarte, apelsinipuude ja sõbralike inimeste maa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud ateenlased nagu needki kaks neidu käivad linnavaadet nautimas Akropoli kõrval asuval mäel.
Paljud ateenlased nagu needki kaks neidu käivad linnavaadet nautimas Akropoli kõrval asuval mäel. Foto: Alari Talv

Märtsi keskel lennukiga Tallinnast Ateenasse lennates muutub lumine talv vähem kui viie tunniga 20-kraadiseks kevadeks, mis pakub nii rammestavat päikesepaistet kui jahedaid tuuli ja külmi õhtuid, mil kampsun ja jope marjaks ära kuluvad.


Märtsi lõpp tähendab kreeklastele varajast kevadet, mil keegi veel ujuma ega randagi ei kipu. Novembrist märtsi lõpuni Kreekasse reisimise võlu ongi pigem võimalus nautida enam-vähem turistideta kohalikku elu ja odavamaid hindu, seda eriti mõnel tavaliselt kallil saarel, näiteks Mykonosel või Santorinil. Hotelle on selleks ajaks oluliselt lihtsam leida ning heal juhul saab hinna poole võrra alla tingida. Väiksemates kohtades võivad paljud hotellid, söögikohad ja muuseumid ka suletud olla.

 

Meid esimesel paaril päeval hotellimure ei kimbutanud, sest öömaja saime arheoloogiatudeng Nancy Gallou juures. Leidsime ta Hospitality Clubi kaudu. See on internetis tegutsev võrk, kus inimesed kogu maailmast pakuvad oma kodus tasuta öömaja.

Nancy mugav ja boheemlaslik kodu asus Ateena kesklinnast päris kaugel, Pireuse sadamast pooletunnise bussisõidu kaugusel Perama linnaosas. Nancy sõnul tuleb selle äärelinnaosa olemasolu paljudele tema sõpradelegi üllatusena ning turistid sinna tihti ei satu. Peramasse on koondunud hulk illegaalseid välismaalasi, mistõttu peetakse seda kanti ohtlikuks, kuid meid ei tülitatud seal ka hilistel öötundidel ringi käies.

Kibedad oranžid viljad

Nancy võttis meid vastu oma tädi küpsetatud spinati-juustupiruka, omavalmistatud jäätise ning apelsinidega. Apelsinipuud ilusate oranžide viljadega olidki üks esimene üllatus Kreekasse saabudes ja läbi bussiakna mööda vihisevaid puid jälgides tekkis suur soov oma käega apelsine korjata.

Suur pettumus valdas meid järgmisel päeval Nafplio linnas, kus selgus, et need ilusad oranžid puuviljad olid täiesti kibedad ja söömiskõlbmatud! Esialgu kahtlustasime, et ehk on veel toored, kuid hiljem selgus, et tänavatel kasvavad vaid ilupuud. Õiged apelsinid aretatakse välja kasvandustes. Meie polnud ainukesed rumalad turistid, kes lootsid tasuta maiustada: kitsale tänavatrepile oli sokutatud veelgi korra ampsatud vilju.

Nancy maja oli omaette vaatamisväärsus. Selle esimesel korrusel elas tema vanaema, väikesekasvuline musta riietatud ja pearätti kandev memm, ning teisel korrusel tema üksi kolmes toas, millest ühe ta lahkelt meile lubas. Tohutust elutoast nagu vist kõigist Kreeka korteritest ja majadest sai astuda rõdule, mida raamisid ülevalt päikesekatted. Nancy sõnul armastavad kreeklased suvel tundide viisi rõdul istuda, kohvi juua ning vestelda.

Vähe avalikke sümpaatiaavaldusi

Kümnepäevase reisi jooksul oli tegelikult üllatavalt raske püüda leida midagi kreeklaste iseloomule omast. Ootasin lõunamaalastele omast avatud suhtumist, suuri žeste ja vaba käitumist, kuid tumedamat nahavärvi kõrvale jättes ma suurt vahet eestlastega ei tajunudki. Märkasin väga vähe paare, kes üksteist kallistanud või käest kinni käinud oleks.

Inimesed olid väga abivalmis ning saime oma ingliskeelsetele küsimustele vastuse alati, kui olime eksinud ning vajasime juhtlõnga. Enamasti olid kreeklased omavahelistes jutuajamistes üsna vaoshoitud, vaid mõnes tavernas võis kuulda kõvemat häält.

Üks tähelepanuväärne ese püüdis kreeklaste, täpsemalt kreeka meeste juures silma ja kõrva küll: palvehelmestega sarnanev kett, mida ei kasutata siiski palvetamiseks. Maailma ainukesest Kreeka palvehelmemuuseumist Nafplios sain teada, et mehed kasutavad seda käte vahel hüpitades närvide rahustamiseks. Seda võis märgata kõikjal: tänaval, bussis või praamil. Neid sõrmitses ka üks lahases käega mees, muidugi terve käega.

Märkasin üht ühist joont oma võõrustajal Nancyl ja Hospitality Clubi kaudu meile linna näidanud Akis Adamtziliadesel: nad ütlesid minu muretsemiste peale mõlemad mõnusa ja rahustava hääletämbriga: «Kamooon!» ehk siis: «Ära pabista, kõik läheb hästi!»

Kreeka keel nägi siltidel ja bussipeatustes välja täpselt nagu kreeka keel ning päris selgeks me seda tähestikku ei saanudki. Õnneks on Kreekas turistidele mõeldud ja enamikul siltidest on ka ingliskeelne kiri. Kui juba mõlemas keeles korra sõnu kõrvuti on nähtud, on hiljem oluliselt kergem hakkama saada.

Viie miljoni elanikuga Ateena

Pidev hirm oli mõnest bussist, rongist või praamist maha jääda, sest niivõrd suure linna mastaape arvestada on keeruline, eriti kui kõigi peatuste asupaika täpselt ei teagi. Ateenas on viis miljonit elanikku, samal ajal kui Tallinnas on inimesi pool miljonit ja Viljandis kakskümmend üks tuhat.

Uskumatu, aga tõesti jõudsime igale poole vähemalt mõni minut varem, nii et aega jäi veel piletite ostmiseks. Ühissõidukite piletite hinnad on Eesti omadega üsna sarnased: viietunnine ekspressrongisõit Kalampakasse ning kahe ja poole tunnine bussisõit Nafpliosse maksid mõlemad 10 eurot ehk 160 krooni.

Kuuetunnine praamisõit Mykonose saarele on oluliselt kallim, umbes 400 krooni, ning kiirlaevaga isegi 600 krooni üks ots. Bussisõit maksab Ateenas vaid 50 eurosenti ehk ligi poole vähem kui Tallinnas. Akis soovitas meil kindlasti alati pileti märgistada, kuid ühtegi kontrolli me ei näinud. Õhtuseks bussisõiduks peab pileti valmis ostma, sest ajalehekioskid ja piletimüügiputkad on siis suletud ja bussijuhilt seda osta ei saa. Akis ütles, et sellisel juhul tuleb bussis kaassõitjatelt küsida, ega keegi saaks piletit müüa, ning pistis meile enne hilisõhtusesse bussi astumist piletid pihku. Muidugi olime unustanud päeval neid varuks osta.

Esimestel päevadel tänavail ringi vaadates jäi meil mulje, et lapsi ja noori peaaegu polegi. Väga vähesed pered jalutasid ringi, beebi või mõneaastane laps vankris või süles. Kooliealisi lapsi ja noori nägime enamasti vaid mõne kooli aiavõre tagant. Tundus, et niisama neid vahetundidel, aga ka pärast kooli kuhugi ringi jooksma ei lubata. Pisikesed vaatasid ema või isa sülest meile otsa ja nende silmad näisid hulga suuremad kui eesti lastel.

Praamil Mykonosest Ateenasse sain tuttavaks Angela Antoniouga, kes elab koos oma norralasest mehega Syrose saarel. Juttu hakkasime ajama pärast seda, kui kõrvallauas istuv Angela oli laenanud mulle oma mobiiltelefoni kiireloomulise sõnumi saatmiseks, sest mu enda telefoni aku sai just tühjaks.

Noortel pole kerge

Angela tunnistas, et mõtlevad mehega esimese lapse peale, kuid seda julgevad nad plaanida ainult seetõttu, et tänu Norra kodakondsusele hakkab perekond sellest riigist saama ligi 8000 krooni suurust kuutoetust lapse sünni puhul. Unustasin täpsustada, kui kaua seda makstakse, kuid nagu ta selgitas, on sellest väga suur abi.

Kreeklaste ülimadalal iibel on Angela sõnul mitmeid põhjuseid. Esimene on see, et paljud, eriti noored töötavad mõneaastase lepinguga. Tripolis Peloponnesose ülikoolis arvutiteaduse ja tehnoloogia osakonnas töötab Angela juba kaks kuud ilma lepingu ja seetõttu ka palgata, sest eelmine leping lõppes ja uut pole sõlmitud. Vahepealse aja eest Angela pärast raha tagasi ei saa ning kopsakad sõidukuludki praami ja bussiga Syrose saarelt Tripolisse peab ta oma rahakotist kinni maksma. Ära minna ta aga ei taha, sest siis saab järgmise lepingu juba keegi teine.

Ajutise töökohta tõttu pole noortel kreeklastel võimalik võtta laenu, et osta oma eluase. Et tulevik on ebakindel, eelistavad noored elada vanemate majas või korteris. Oma pere loomine ja lapsesaamine lükkub juba üksnes seetõttu kaugemasse tulevikku.

Erinevalt Eestist pole Kreekas vanemapalka. Töötud, kelle hulka kuulub ka noor ema, saavad riigilt 300 eurot ehk ligi 5000 krooni kuus. Esialgu võib see tunduda suur summa, kuid kui oma elukohta pole, kulub selline summa ja rohkemgi korteriüürile. Mis siin rääkida: Tallinnaski tuleb kolmetoalise korteri üürijal maksta keskmiselt 6000 krooni!

Muret teeb ka võimalus oma lapse eest hoolitseda. Angela sõnul pole Kreekas vanemapuhkust ette nähtud: kui töötad eraettevõtja juures, pead pärast sünnitust kohe tööle minema, kui ei taha kohta kaotada. Tegemist pole küll riikliku poliitikaga, kuid siiski on see eluline tõde. Paremini on kindlustatud üksnes riigiteenistujad, kes võivad võtta aastase lapsepuhkuse.

Angela sõnul on lihtsam neil, kelle vanemad elavad lähedal ja saavad last hoida, samal ajal kui noor ema ja isa tööl käivad. Sõime ei tahaks naine oma tulevast last panna, sest sealsed hoidjad töötavad tema sõnul justkui tootmisliinil: annavad süüa ja kasivad, kuid muul ajal mudilastele tähelepanu ei pööra.

Kreekale tunduvad iseloomulikud olevat hulkuvad kassid ja koerad, kellest õnneks enamik on sõbralikud. Ükskõik millise teise riigiga võrreldes on seal tohutu hulk mootorrattaid ning neid saab paljudes kohtades ka laenutada.

Kassid, koerad ja hullud liiklejad

Samal ajal õnnestus näha vaid kolme-nelja jalgratast ning eriti Ateenas hakkas jalgratturite pärast päris suur hirm. Suurlinna liiklejad käitusid üsna vabalt: tänaval, millele meil mahuks kaks rida autosid, lookles neli rida sõidukeid ja kõigi nende vahele veel mootorrattaid. Tohutust automassist ja mõnest närvilisest signaalist hoolimata nägime vist vaid üht väiksemat sorti õnnetust.

Küll aga on väga keeruline jalakäijatel, sest autod on vabalt pargitud ka kõnniteedele, nii et neist mööda ei pääse. Õppisimegi kõndima sõiduteel, sest muud võimalust meile ei jäetud.

Kreeka köögi märksõnad on oliivid ja feta juust. Kreeklased valmistavad ülimaitsvat souvlakit ehk šašlõkki, määrivad saiale tzatzikit ehk jogurtikastet kurgi ja küüslauguga ning armastavad magustoiduks süüa jogurtit mee ja pähklitega. Koogid ja küpsised meenutavad tihti meie piparkooke, kuigi võivad olla hoopis pehmed. Kuulus on ka ouzo: 40-kraadine aniisiviin, mis veega segatult värvub valgeks.

Pole enam odav riik

Nii toidu kui muu suhtes tasub arvestada, et Kreeka pole enam nii odav maa kui enne euro tulekut. Akise sõnul tõusid hinnad poole võrra, samal ajal kui palgad jäid samaks.

Kreeklastel on raske hakkama saada, aga ka turist peab eurosid väga täpselt arvestama. Mis siin rääkida: kui Saksamaal reisides anti tagasi ühe-, kahe- ja viiesendiseid, siis Kreekas sain kümne päeva jooksul vaid paar väikest senti. Näiteks liitrine mahlapakk maksab supermarketis üle 36 krooni, keskmise suurusega jogurt 20 krooni ja nii edasi. Akist kurvastab, et turistide voog on paaril viimasel aastal tunduvalt vähenenud ning peab sellegi põhjuseks järsult kerkinud hindu.

Taverna kui hiilgeaegade peegeldus

Poes käimine on üleüldse üks rist ja viletsus, sest isegi toidukauplustel pole avamise ega sulgemise kellaaegu kuhugi üles riputatud. Tundub, et kohalikel asi toimib ning aegu teavad nad peast. Õnneks polnud meil kauplustes käimiseks isu ega aegagi.

Ateena pole linn, kuhu me oleksime tahtnud terveks reisiks jääda. Muidugi kasutasime võimalust pühapäeva ennelõunal tasuta Akropolile pääseda ning jalutasime ajaloolises Plaka linnaosas.

Parima elamuse saime lihaturu lähedal Sokratouse ja Theatrou tänava nurgal asuvat nimetut taverni külastades. Angela soovitas meile seda ligi 200-aastase ajalooga söögikohta, mis on lahti ainult päeval. Kohas, mille Eesti euroametnikud suleksid nõuetele mittevastamise tõttu hetkega, valitses mõnus melu. Veinivaatide kõrval asetsevatele laudadele kandis omanik oma suva järgi seda, mida ta parajasti keetis või praadis ja mingit menüüd ei olnudki.

Meiega kaasas käinud Akis tunnistas, et tõenäoliselt on see Ateenas üks paarist või kolmest tavernist, mis on säilitanud 1960. aastate õhustiku, mil need söögikohad olid väga populaarsed. Isegi tema oli üllatunud!

Et mul enne reisile minekut Kreeka vaatamisväärsuste kohta teadmisi polnud, kasutasin planeerimiseks «Lonely Planeti» reisijuhti ja see ei vedanud kordagi alt. Võluv vanalinn Nafplios koos kõrgel mäel seisvast kindlusest avanevate lummavate vaadetega, pistaatsiapähklite kodusaar Aegina, Kalampaka linn ja lummavad Meteora kloostrid ning kaljud, Küklaadide saarestikus peituv võluva arhitektuuriga Myko-nose saar ja pooletunnise laevasõidu kaugusel asuv püha Delos — kõik need paigad on väärt, et seal veeta palju pikemalt aega, kui meie tihe graafik võimaldas.

Kreeka

Kreeka asub Lõuna-Euroopas ning seda ümbritsevad Albaania, Bulgaaria, Türgi ja Makedoonia. Kreekas elab ligi 10,7 miljonit inimest. Pealinnas Ateenas elab peaaegu pool riigi rahvastikust. Kreeka suurus on 131 940 ruutkilomeetrit. Iseseisvuspäev on 25. märts. Kuulub Euroopa Liitu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles