Ahvenamaalt ilma ahvenata

Vana sõjalaev Pommern on ankurdatud Mariehamni sadamasse juba teise ilmasõja ajal. Foto: Aarne Mäe

Kes meist ei oleks käinud Soomes või Rootsis. Aga Ahvenamaal, sel Läänemerel asuvas põhjamaiselt kaunis saarestikus?

Laevaga Tallinnast Stockholmi sõitjad teavad, et Tallinnast minnes kella viie ajal varahommikul ja tagasiteel kell üks öösel põigatakse alati Ahvenamaa pealinna Mariehamni sadamasse.

Mahaminejaid ja pealetulijaid pole palju. Tegelikult ongi nii, et hulga soodsam kui Tallinna-Stockholmi laevaga, on minna imeilusale Ahvenamaale Helsingi ja Turu kaudu, kui retk on ette võetud autoga. Rattaga või jala minnes on muidugi teine lugu. Lahe on igal juhul, kui vähegi ilma peab.

Soodsam minna Soomest

Autoga minnes tasub Soomele kuuluval, kuid rootsikeelsel autonoomsel Ahvenamaal veeta terve nädal, ent suurima saare risti-põiki läbisõitmiseks piisab kolmest päevastki, sest vahemaad on lühikesed. Pikim ots ei ületa viitekümmend kilomeetrit.

Kui aga on plaan külastada ka kaugemaid saari arhipelaagis, peab rohkem aega varuma, sest arvestada tuleb praamiaegadega.

Ettekujutustes on Ahvenamaa pisikeste saarte poolest rikas kivine saarekobar, kus on mõnus suvilatrepil õnge visata ja päikeseloojangut või -tõusu nautida.

See on ka tegelikult nii, ainult, et suvila peab üldjuhul varakult rentima (seda tehakse enamasti nädalaks) ja telkimiskohta päris merevaatega ei pruugi kämpingualaski leida.

Ometi on Ahvenamaal kõik võimalused loodud, et öö meeldivalt matkates veeta. Hinnaklassist sõltuvalt saab siis valida telgiplatsi, lihtsa varjualuse (overnight cabin), kämpingu või suvemaja vahel, hotellidest rääkimata. Kuid üks õige matkasell ei lähe ometi Ahvenamaal hotelli!

Kunstlimukaga kalal

Nagu saarestiku nimigi ütleb, tasub Ahvenamaal õng kaasa võtta, sest neid, kes õnge otsa trehvavad, seal juba leidub. Nõnda on see Soome ja Rootsi vahel asuv saarestik ka meie kalameestele hästi tuttav paik. Otse loomulikult korraldatakse retki koos juhtkalameestega ja siis on saak kindlustatud. Kuid selline teenus läheb päris paraja rahahunniku maksma.

Allakirjutanu peab tõdema, et õng oli tõepoolest kaasas ja igat sorti kalugi sai vees näha, kuid ühtegi kala ei ole konksu otsa hakanud ei enne ega pärast Ahvenamaal käiku, ega millegipärast ka Ahvenamaal.

Võib-olla oli probleem söödas, sest vihmausse oli sealmail veel raskem tabada kui kalu ja nõnda pidin leppima poest ostetud kunstlimukatega (life-like worms).

Aga las see piinlik teema vajub unustusehõlma, tähtsam eesmärk oli ikkagi saare loodusega tutvumine. Ja selle programmi täitsin sajaprotsendiliselt.

Kohati lausa hingematvalt ilusat loodust võib nautida nii maa kui mere poolt.

Matkata kerge vihmasabina saatel 6-7 kilomeetrit mööda kaljusid saare põhjaosas, kus aastatuhanded tagasi oli meri ja kus graniidipragude vahelt turritavad visalt üles männijändrikud, oli vapustav.

Pärast väsitavat, kuid muljeterohket matka leidus isegi keset suve vaba sauna ja köögiga puhkemaja künka serval, kust üle puudelatvade merd vaadeldes võis õhata - ei olegi vaja teab kui kaugele sõita, et end tõelise puhkajana tunda. Õhtuhämaruses võis verandal vahetada lähipilke metsanaabriks oleva kitsegagi.

Vürtsi lisas hommikune paadisõit lahel graniidinukkide taha, kus vastusõitvatest kanuudest ja jahtidest tervituseks viibati ja rõõmsaid hõikeid kostis.

Pannkook sai otsa

Ahvenamaa pakub ka põnevat ajalugu. Kirikud ja linnused, vanad veskid ja kalurikülad - see kõik on tuttav ka meile, kuid ikkagi omamoodi erinev.

Kuigi Ahvenamaa kuulub Soome koosseisu, tundus, et mõistlikum on kõnetada kohalikke pigem inglise keeles, mitte n-ö puhuda soomet. Igatahes oldi nii või teisiti sõbralikud, kuid siiski mitte ülevoolavalt. Põhjamaine värk.

Kui viimasel päeval küsisime pealinna ühes kohvikus kohalikku pannkooki, öeldi meile, et tulge järgmisel nädalal - tooraine olevat otsa saanud.

Et järgmiseks nädalaks olid juba teised plaanid, piirdusime kohaliku pitsaga. See sisaldab lõhet, mida saare ümbruses seni veel jätkub.

Tallink vedas autoreisija vägisi Rootsi

Autoga Ahvenamaale minnes valisin Tallinki laeva, mis väljus kell 18 Tallinna sadamast ja pidi jõudma Mariehamni hommikul kella viie ajal. Olin ontlikult tund aega varem platsis ning suundusin kutsuvalt avatud rambiga laeva poole, kui laevamees ütles: "Stopp!"

Nimelt ei saa ma enam kuidagi Ahvenamaale, sest neil olnud kirjas, et seal läheb maha kolm autot, aga mina olen juba neljas ja üleüldse olen jäänud kaks minutit hiljaks.

Kutsuti igasugused asjamehed kohale, helistati ja vaieldi, kuid keegi ei hakanud juba laevas olnud autosid liigutama. Pakuti vaid välja: kas tulen homme samal ajal tagasi või lähen Stockholmi ja mind lastakse maha tagasiteel.

Ei jäänudki muud üle, kui põrutada Rootsi kunni juurde. Enne kui maale läksin, rõhutati veel laevas, et tulgu ma nüüd igaks juhuks kohe kaks tundi varem kohale. Et Stockholmis juba küllalt käidud, sõitsime korra Rakvere sõpruslinnast Sigtunast läbi, põikasime ka Tartu sõpruslinna Uppsalasse ja padavai tagasi.

Seal aga saime külma vett pangega kaela - nüüd ilmnes, et Ahvenamaale minekuks peame ootama kuni kõik teised autod on peale laaditud ja meie läheme viimasena.

Kohale me igatahes jõudsime, aga kus on loogika, mina ei tea. Kui retsiteerida Bob Dylanit, siis: "Vastust teab vaid Tallink."

* Ahvenamaa (Aland) on Soome koosseisu kuuluv autonoomne piirkond, kus ainuke ametlik keel on rootsi keel.
* Sel on oma lipp, oma postmargid ja oma autonumbrimärgid.
* Koosneb enam kui 6500 saarest.
* Püsielanikke on umbes 26 000.