Jazzrap? Jazz-hop? Progerap? Külalised!

Külalised "Külalised". Foto: Plaadi esikaas

Millalgi lähiminevikus pani üks tark inimene tähele, et maailm on hulluks läinud - parim räppar on valge, parim golfimängija must ja pikim korvpallur asiaat.

Olgu nende sportlastega kuidas parasjagu on, aga iga kord, kui valged on neegrite muusika vastu huvi tundma hakanud, on selle tulemusena sündinud midagi tugevalt intellektuaalset. Ärge otsige viimases lauses midagi rassistlikku, vaid tuletage meelde kooli muusikatundides räägitut!

Ja oma panuse ühe muusikastiili arengu ühisesse katlasse on teadupärast andnud ka eestlased. Tommyboy ja Mai Leemet on jõudnud koguni niivõrd mastaapse ettevõtmiseni kui räpi sildamiseni sümfoonilise muusikaga.

Ka bändi "Külalised" esikplaat on leidnud innovatiivseid lahendusi, lähtub see jazzilikest kõlavärvidest selle sõna kõige laialdasemas tähenduses - esmakordsel kuulamisel leidus sellel nii fusionit, ladinaameerikat, souli kui ka cooli. Sekka törts vana head swingigi.

Plaadi puhtmuusikaliste väljendusvahendite kogumik peakski seega huvi pakkuma jazzmuusika fännide kõige laiemale spektrile. Ja tekstipool tõelistele räpiaustajatele.

Eelarvamustest lähtudes neid fännigruppe ühe katuse alla hästi ette ei kujutaks, aga kui järgi mõelda, on jazzi ja räpi olemuses kõige tähtsam põhimõte ju üks ja sama. Ikka see va improvisatsioonivalmidus.

Hakata lugude seast välja sorteerima rohkem või vähem meeldinuid tunduks antud hetkel liiga raamatupidamisliku lähenemisena. See bänd oma stiilide piire kompivate lahendustega võib meeldida täiega või siis üldse mitte. Mulle isiklikult meeldis.