Bulgaaria on alternatiiviks neile sügisestele päikeseotsijatele, keda ei kutsu Põhja-Aafrika või Türgi kuurordid.
Päikesele külla oktoobrikuisesse Bulgaariasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan juba endise riigikorra ajast, et enim pakuti välismaatuusikut Bulgaaria liivarandadele, millesse paljud suhtusid üleolevalt, et kui paremat ei saa, eks siis võib ju ka selle vastu võtta. Ei mingit eufooriat, isegi Sotšit peeti paremaks.
Meid see maa igatahes kutsus, aga mitte tema liivarannad, sest merd nägime ainult korra läbi öise bussiakna, vaid linn nimega Ruse. Kuulume nende hulka, kes ei hooli lennukitest ning eelistavad kiirele kohalejõudmisele busse ja ronge. Maismaad mööda on Bulgaariasse jõudmisega tükk tegemist. Riiast saab küll bussiga kahe ööpäevaga Sofiasse, aga isegi kontoris karastunud istmikul on seesugust katsumust raske taluda. Nii eelistasime sinna jõudmiseks pikka ja keerulisemat marsruuti, mis kindlasti kallimaks läks. Iseseisvalt reisimisel on see võlu, et ei ole sõltuvust turismimarsruutidest ja alati on võimalik, kui mäng tüütavaks muutub, see piinlemata lõpetada.
Teel
Ei saa me läbi Lätita ja ega ei soovi ka. Rongid Lätisse veel ei käi ja seetõttu kõndisime Valgas lihtsalt üle piiri. Selline väike piiririkkuja tunne tuli sisse, aga Schengen on ju. Edasi Valkast bussiga Valmierasse - aastate jooksul koduseks saanud, otsast otsani läbi trambitud ja alati midagi uut pakkuv. Pargid, rohelus ning Gauja on meid võlunud.
Rääkigu eestlased või leedulased, mida tahavad, aga Riia on Riia ning Tallinn ja Vilnius tema kõrval provintsikeskused. Riiast ei ole võimalik lihtsalt läbi põrutada, siin peab kas või päevaks-paariks peatuma. Ammu pole Riia ooperis käinud ning saatuse tahtel oli ooperiõhtu ja Puccini "Madame Butterfly". Ooper veel elab - saal oli rahvast tulvil.
Kaunase raudteejaam on uhke ja remonditud, kuid inimtühi, sest rongid käivad harva. Küllap on euroraha eest renoveeritud ja nüüd oodatakse ...Varssavisse viis rongi asemel bussrong või rongbuss ehk rongide sõiduplaanis kirjas ja raudteejaamast väljuv buss meid Varssavi raudteejaama.
Poolas liikudes soovitame kohalikke ronge - need on kiired, mugavad ja soodsad. Nelja tunni pärast olime Katowices, teel kontrolliti pileteid neli korda, ju see on töökohtade hoidmine Poola moodi.
Katowicest bussiga Cieszyni, ja juba kõndisime mööda tuttavaid tänavaid piiri poole. Olime jõudmas oma reisi esimesse sihtpunkti.
Dobry den - olime päral. Kuigi Brno veel kaugel, oli tunne kodune. Õhtupimeduses jõudsime Brnosse. Soe oli nii hinges kui õues. Tuttavas ubytovna's saime nädalaks ajutise kodu. Võis esimesel Tšehhi õllel korgi maha võtta.
Brno on teatrilinn ning nii sai nooblis ooperiteatris vaadatud "Nabucco" ja "Raymonda". Siin oli küll tükk maad soojem kui kodus, kuid seda suvist soojust polnud Moraaviaski. Tuli teha veel üks ööpäevane bussisõit.
Kui Rumeeniast Giurgiust sõita üle Doonau Bulgaariasse viiva 1954. aastal ehitatud 2,8 kilomeetri pikkuse silla, ootabki vastaskaldal Bulgaaria suuruselt viies linn Ruse.
Ruse
Ruse on väärika ajalooga linn ja ei anna võrrelda paljude teiste sealsete Nõukogude korra ajal ehitatud linnadega või õigemini tööstusasulatega. Ruse on saanud oma nime punase (rousse) kindluse järgi. Kuid neid ehitisi, mis linna ajaloo jooksul toimunud taplustest järele jäänud, on vähe ja nendest suurema osa moodustavad XIX sajandi lõpu neorokokoo ja neobaroki stiilis ehitised. Need majad on linna turismimagnetiks ja seetõttu Ruse kõige euroopalikum linn Bulgaarias. Egas asjatult kutsutud Ruset üheksateistkümnendal sajandil "väikeseks Viiniks".
Siin kees muusikaelu, mille tõenduseks on kaunis ooperimaja ja filharmooniahoone, mis paraku praegu suurt remonti vajavad. Linnarahva hingest pole aga muusikaarmastus kusagile kadunud. On ooperiteater, on ooperietendused ja Ruses peetakse suuri muusikafestivale.
Meile harjumatu vaatepilt oli, et ooperimaja esine täitus vaheajaks suitsetajatega. Üldiselt suitsetatakse siin igal pool ja tundub, et see kuulub rahvuskultuuri juurde. Veini müüakse kaheksa krooni liiter, aga mitte ei näinud neid odava veini tarbijaid linna vahel jorisemas ega kraavis magamas. Nagu lõunamaades kombeks, armastatakse väljas söömas käia. Selleks sobib avar linna keskväljak koos oma jalakäijate tänava, purskkaevu ja rohelusega. Elust mõnu tunda siin osatakse ning endalgi kadus pikapeale tahe ja harjumus kiirelt kuhugi jõuda. Oktoobri keskel oli keskpäeval üle kahekümne kraadi sooja ja päike paitas armsalt põhjamaalase kahvatuid põski.
Toit ei olnud oluliselt odavam kui meil, ka pole Bulgaaria enam muu poolest odav maa. Linna keskosa on vallutanud tuntud firmade boutique'd ja bulgaarlane riietub hästi, pole seda põhjamaades nähtavat lohakust.
On Doonaugi ning laulusõnadele vastavalt suur ja lai. On sadam. On pargid, palju rohelust ja pikad alleed ning Aljoša. Bulgaarlaste ajalugu on meie omast erinev.
Sofia
Käia Bulgaarias ja mitte Sofias - see on peaaegu sama kui käia Tšehhis, kuid mitte Prahas. Mõlemat linna peab vähemalt korra nägema.
Sofia asub sootuks riigi teises otsas, Serbia piiri lähedal. Linn on kohutavalt suur, sest pargid ja kesklinna tohutud väljakud venitavad linna nii pikuti kui laiuti.
Sofia suurejoonelised, põhiliselt lähiminevikust pärit ehitised, suured pargid, avarus, üliheade kaupadega poekesed, ilusad, stiilselt riietatud naised - kõik kokku on suurepärane vaatepilt ning teistsugune meile juba varem nähtud linnadest. Õhtune Sofia ja arvutud pargid kihasid jalutajatest: eks soojus on see, mis inimesed elama paneb. Silma jäi, et ei Sofias ega Ruses ei näinud suuri kaubanduskeskusi. Enamik toidukaupa ostetakse suurtelt turgudelt ja Sofias oli meie elukoha lähedal neid kaks. Küsimise peale, kus asub supermarket, vehiti käega turu poole. Ja see vähemalt kilomeeter pikk ning paarsada meetrit lai turg oli etem igasugusest supermarketist. Siin oli tõeline elu ja siit võis osta kõike alates toidust ning lõpetades vana triikrauaga.
Kuna Sofias liikusime ainult kesklinnas, siis ei näinud me nõukogudeaegseid kortermaju, küll aga hakkas neid silma Ruses. Seesuguseid "arhitektuuri imesid" ei ole küll mujal näinud.
Bulgaarlane on rahulik, sõbralik ja abivalmis ning selle aja jooksul ei tulnud kordagi niisuguses arvamuses kahelda. Ei kohanud me üleolevat käitumist ega halba suhtumist, ei näinud asotsiaale ega kerjuseid. Võib-olla polnud hooaeg või ei luba rahva uhkus sellisele tasemele laskuda. Vast on asotsiaaliks olemine mõnele rahvale omane vajadus.
Kolm nädalat möödus lennates. Tagasiteele jäid veel Serbia imeilus loodus, Krakowi keskturu hobukalessid, hommik Bratislava lähistel, öö Bialystoki raudteejaamas ning juba niiske ja külm Kaunas. Jäi veel viimane pingutus ning ühel kargel oktoobriõhtul astusime Rakveres rongist maha. Võis tule pliidi alla teha.