Luule Komissarov kahetseb siiralt, et töö tõttu paari esimest seeriat ei näinud – edaspidi õnnestus tal juba lainel püsida.
«Tuulepealne maa» – poolt ja vastu
27. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaatasin juba ainuüksi näitlejate pärast, kõik vedasid rolli ilusti,» tunnistab ta, «ja teiseks on režissööritöö täiesti tipp-topp. Ning kolmandaks – need sündmused ju nõndaviisi olid! Olen kuulnud, et siin-seal pannakse käsitlust pahaks, aga minu jaoks oli kõike huvitav vaadata.»
Viimane seeria võttis Komissarovil lausa pisara silma: «Vaatasime koos tütrega ja mõlemal olid silmad märjad. Tekkis lausa tunne, et tahaks teada, mis edasi saab.»
Komissarovi sõnul on ta seriaalis käsitletud sündmustega kursis ema ja vanaema juttude põhjal ning kõik tundub vägagi tõepärane. Mistõttu ei taha ta sugugi nõustuda «Tuulepealse maa» seebikaks nimetamisega.
«Sama moodi pole «Õnne 13» seebikas, vaid dokumentaaldraama! Ka «Tuulepealses maas» on inimlikud asjad olemas, taevane tali! Pole ainult must ja valge,» sõnab Komissarov.
Leida Rammo asus seriaali esimest osa vaatama suure huviga. Ent sellest kaugemale ta ei jõudnud.
«Sain aru, et see pole minule vastuvõetav. Kui «Nimed marmortahvlil» oli omal ajal küllalt viisakalt tehtud asi, mis mõjus, siis seda ma lihtsalt ei suutnud vaadata – tõeline möga, pealiskaudne jama! Olulist ja ebaolulist peab oskama eraldada, ja sealt need vead peale hakkasidki. Ühte patta on pandud poliitika, ajalugu, seiklused ja inimsuhted. Absurd! Suund on vale,» kritiseerib ta.
Rammo sõnul ei rullu ajaloosündmused ja nende taust kuidagi lahti, mille tarvis oli stsenaristil igal nädalal ka Postimehe leheruumi vaja.
Rammo meelest peitubki «Tuulepealse maa» nõrkus eeskätt stsenaariumis. «Näiteks Eesti Vabariigi sünd jäi kogu muu supi sisse ning oli nii nigelalt teostatud, et mõjus lapsemänguna,» ei hoia eakas näitlejanna emotsioone vaka all. Lisaks olnud näitlejate mäng šabloonlik.
Rammo kinnitab, et tema tütar vaatas filmi küll huviga. «Aga ta on ju teine generatsioon, ta on Nõukogude ajast. Vaatas kõik seeriad ära ja oli väga nördinud, et miks mina ei vaata,» ütleb ta.