Puutöömees ja kunstnik Peeter Teppo tegi koos abikaasa ja kahe järeltulijaga seljakotireisi Krimmi poolsaarele. Ettevõtmine pakkus ohtralt seiklusi.
Krimm jättis seljakotireisijate mällu varahommikud ja tähisööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaardile vaadates ja teiste reisimuljeid lugedes tekkis mõte, et võiks suures osas vältida turismiobjekte ja reisida kiirustamata väiksemate asulatega rannikut mööda Koktebelist Aluštani koos võimalusega igal päeval merd nautida,» rääkis pereisa sõidu planeerimise kohta.
Liikumise paindlikkuse huvides otsustasime ööbimiseks kaasa võtta telgi ning söögitegemiseks väikese gaasipriimuse. Kuna lennukipagasisse gaasiballooni ei tohtinud pakkida, tuli loota sellele, et gaasi võib Simferoopolist leida. Söögikraami otsustasime täielikult kohapealt osta.»
Simferoopol tervitas soojalt
«Lennuk Simferoopolisse väljus pilvisel ja jahedal augustihommikul Tallinnast ning maandus päikeselises ja soojas Krimmis,» jutustas Peeter Teppo.
Lennujaamas tuli enne passikontrolli täita maaletuleku ankeet – see olnud aga tema väitel seintel olevate näidiste tõttu lihtne.
«Passikontrolliputkas selgus, et kindlasti on vaja ankeeti märkida mingi hotelli nimi, kus kavatsetakse ööbida. Selle koha pealt aitas kontrollija ise, öeldes sobiva hotelli nime. Meile sobis näiteks Koktebeli hotell Koktebel.»
Tollikontrollitädi aga naernud aeg-ajalt röntgenskanneri ekraanilt eestimaalaste pagasit uurides. Ühel mehel olnud probleeme ka kaasavõetud alkoholiga.
Lennujaama fuajees tervitasid lapsi ja pereema kõigepealt taksojuhid, pereisa uuriti seevastu kaugemalt kahtlustava pilguga.
«Lennujaama trollipeatuses küsisime ajalehemüüjalt nõu, kust võiks priimusegaasi hankida. Ta soovitas seda kaubamajast otsida. Kaubamajas gaasi polnud, küll aga leidus läheduses pisike pood Mir Prikljutšenij, kus oli gaas täiesti olemas,» rääkis Teppo. «Samuti saime sealt puuduolevad magamismatid.»
Raudteejaama parkimisplatsi ees hakkasid silma eestimaalase pilgule harjumatud sildid: «Määrdunud autodel parkimine keelatud!» ning «Parkimisplatsil autode pesemine ja remontimine keelatud!».
«Küsisin ühelt vintis mehelt, et kustkohast Koktebeli buss väljub, ta lubas näidata ning hakkas ise otsima,» meenutas Teppo. «Leidsin väljumiskoha enne teda üles, meie abiline kadus aga otsimistuhinas rahvasumma.»
Bussisõitu ja muud liiklust jälgides tekkis eestlastel tunne, et ka Krimmis kehtivad liiklusmärgid ja kiiruspiirangud ainult lollidele. Mööda sõideti nii paremalt kui ka vasakult ning pidevjoon ei olnud selleks eriline takistus.
Koktebel võttis vastu liiklusummikuga
«Linn oli paksult täis poolpaljaid suvitajaid. Sõitsime ühe eravedajaga Uzun-Sõrti ehk Klementjevi mäele,» rääkis pereisa. «Taksojuht pani meid maha mäel asuva para- ja deltaplaneristide pesa juurde, see on pisuke telk- ja putkalinnak, kuhu sai ka oma telgi vabalt püsti panna.»
Uzun-Sõrti omapära seisneb Teppo sõnul selles, et tema nõgus külg on mere poole avatud ja lõunatuulega tekib mäenõlval maapinnast alates tugev tõusev õhuvool, mis loob erakordselt sobivad tingimused purilennuks.
«Samuti tekib tõusev vool põhjatuulega ning seetõttu ongi antud mägi olnud Venemaa puri- ja harrastuslennunduse häll, kust muuseas olevat poisikesena oma karjääri alustanud ka Nõukogude kosmonautika suurmees Koroljov,» rääkis ta. Telk püstitatud seljandiku harjale mõne meetri kaugusele nõlvast.
«Sõime arbuusi ning nautisime täielikus tuulevaikuses imekaunist vaadet. Kogu ümbrus oli panoraamina näha, all orus mere ääres Koktebeli tuled, otse linna kõrval sakiline Kara-Dagi mägi, läänes küngaste taga roosa loojangutaevas. Viimases videvikus tõusis õhku üks tuledega deltaplaan ning tegi mäenõlva kohal üpris hirmuäratavat pilotaaži.»
Hommikul pakiti kotid ja hakati allapoole minema. Laskuva tee ääres olid suured istandused tooreste viinamarjadega, kreekapähklipuud tooreste viljadega, veel mingid hapud marjad ning lõputu sirtsude sirin.
«Feodossia–Koktebeli teel oli kõva liiklus, jalgrattasõit seal oleks täielik risk. Teepeenrad aga olid jämedaklibused, nii et õhukese tallaga tossudega ei olnud mugav käia,» jutustas Teppo. «Enne Koktebelit oli üle tee suur rauast nikerdatud triumfikaar, mille peal suur kiri: «Strana konjakov» ning varsti pärast seda vasakul käel uhke sammastikuga värav ning silt: «tehas».
Linna lähenedes suurenes teeveertes olevate pudelite ja kilekottide kontsentratsioon oluliselt. Kohale jõudes otsustati minna plaažile ja käidigi ujumas.
«Vesi oli mõnus hägussinine, aga mitte prahine, läks kähku sügavaks,» täheldas Teppo.
«Paarisaja meetri kaugusel oli sadamasild, kust sai paaritunniste vahedega laevaga teiselepoole Kara-Dagi Kurortnojesse. Läksime laevale, merelt avanes ilus vaade Uzun-Sõrtile. Kara-Dagist möödasõit oli üpris meeliköitev, valjuhääldist tuli kogu aeg vali giidi jutt,» lisas ta.
Kara-Dag on vulkaanijäänus, mille merepoolne külg on täis pilkupüüdvaid kaljusid ja uurdeid, suviti pidi merevesi selle jalamil soojenema kohati 40 kraadini.
Kurortnojes käidi delfinaariumis etendust vaatamas. «Delfiinid pritsisid basseini keskosa ääres istujad nii täis, et need nirisesid,» muheles Peeter Teppo. «Peale delfiinide astusid üles veel Komandorisaartelt pärit kotikud.»
Morskoje ja Rõbatše olid huvitavad
«Morskojes kulgeb tee paar kilomeetrit mere ääres mööda pikka, tükeldamata plaaži,» jutustas Teppo. «Riietevahetuskabiine pole, kempse on harva, vesi tundub üpris puhas, rand on kaetud peenikese tulise klibuga, kuid on paksult-paksult peesitajaid täis.»
Morskojest Rõbatšesse sõideti marsruuttaksoga. Esimesena torkas Rõbatše rannas silma tohutu konihunnik, eemal läks siiski puhtamaks.
«Käisime vaheldumisi ujumas. Mina sattusin usalduslikku vestlusseltskonda sealsamas betooni varjus tegutseva rannatarvete laenutajaga, ühe ukrainlasest matkajaga, kes kutsus meid Rõbatše taha mäkke ronima, ning Pjotr Koljatšiniga,» meenutas puutöömees.
«Koljatšin on Moskva pesuärimees, kes väitis, et tema puhkuse ajal ainult puhkab. Ta elanud «Meistri ja Margarita» tegevuse kõrvalmajas ning soovitas otsida endisi sõjaväesõpru leheküljelt www.odnoklasnik.ru,» rääkis pereisa.
Samuti kutsunud ta külla ja lubanud korraldada ekskursiooni, et eestlased saaks näha tõelist Moskvat, selle varjatud külgi ja isiklikel suhetel avanevat sissepääsu sealsesse maailma.
Üldiselt olevatki tema sõnul kuurortkülades välja kujunenud teatud peamised suvitajate liigid: ühed, kes päeval lesivad rannal päikesevarjude all ning öösel üürikorterites ja teised, kes öösel osalevad aktiivselt rüüpamises ja varavalgeni kestvas ööelus ning päeval magavad.
Aluštast Nikitasse
«Alušta on soliidne linn korraliku bussijaamaga, trollipeatus otse jaama ees,» kõneles Teppo. «Kuna soovitud suunas trolli uste ette tekkis päris korralik saba ja samaaegselt seisis ka marsa ees, tehti kähku otsus, et sõidame Nikitasse hoopis sellega. Enne väljumist küsis juht, kas enne Jaltat peatusi teeme, peale meie Nikita hõigati veel üks peatus.»
Välja lasti reisiseltskond Nikita botaanikaaia tee otsas, sealt tuli mööda serpentiini alla laskuda ning oldigi botaanikaaia külgmise värava juures.
«Botaanikaaed on imeline, looduse- ja ilusõpradele soovitaks reserveerida sinna vähemalt neli-viis tundi, et oleks aega maha istuda ja nautida, huvitavat on praktiliselt igal sammul,» kõneles pereisa.
«Kaasasolev kaart oli üsna kasutu, kuid aed on piisavalt piiratud mõõtmetega, et seal ilma abivahenditeta orienteeruda. Lihtsam on ringi kõndida ja vajadusel saab kohalikelt töötajatelt alati mida tahes küsida. Tõeliselt vahva on kaktusteaed, seda tuleb tingimata näha. On võimatu kirjeldada näiteks nelja meetri kõrgusel puhkevaid õisi või väikese tünni suurust okkalist kera.»
Tõus Tšatõr-Dagile
«Äratus kell viis varavalges, veerand tundi kohmitsemist, joogipudelid kraanist vett täis ja mööda metsaradu ülespoole, õhutemperatuur oli just paras lühikeses riides kõndimiseks,» jutustas Peeter Teppo päevakavast.
«Tõusva raja ääres oli ka metsa vahel telke, raja servas on tugeva veevoolu uhutud väheldane kraav. Tõus muutus järjest järsemaks, siis hakkas selja tagant puude vahelt paistma ilus päikesetõus Demerdži massiivi tagant.»
Lõpuks jõuti lähemal olnud tipule, kust olid näha Simferoopol ja Alušta rand, samuti häguselt pisut Krimmi läänerannikut. Vaade oli kaunis, aga vali tuul tahtis minema pühkida.
Tõusti ka teisele tipule. Rada sinna oli suht vaikne, raja kõrval paistis eedelveissi, oli ka tugevalõhnalist piparmünti ja väga ilusaid roomavaid kadakaid.
«Kõrgemal tipul oli muidugi veel kõvem tuul, allatuulepoolsele servale ei kippunud minema – tundus, et tuul võib kaasa viia, minul viis püksitaskust salvrätid minema,» tunnistas pereisa.
Reisimuljeid kokku võttes tunnistas Peeter Teppo, et põnevat oli palju, aga sellel reisil meeldisid talle kõige enam tähistaeva all magamised ja hommikused ujumised.
------------------------------------------------
Mida oli vaja:
Päikesekaitsemüts hädavajalik, päikesekreem ja nahahoolduskreem hõõrdumise ja haudumise vastu, plaastrid, kriimustuste desinfektsioonivahend, ujumispüksid,
kerged kinnised hingavad jalatsid jäigema mustrilise tallaga, kellast tundsin vahel puudust sõiduaegade klapitamiseks ja valge aja arvestamiseks.
Mida üldse vaja ei olnud:
vihmakeep, kampsun, pikkade varrukatega pluus, jakk, kompass, käterättigi oli vaja haruharva.