NEPAAL Matk ümber Annapurna

Annapurna piirkond Nepaalis. Foto: Erakogu

Viimastel püstistel nõlvadel ei paistagi olevat lõppu. Kivi järel kivi, lumevälja järel lumeväli, on läbi Thorung La mäekuru ronimine tegelikult meditatsiooni ja kannatlikkuse harjutus. Lõpuks laiub maa sinu ees, ootamatult avaneb Dhaulagiri ja Mustangi mägede panoraam.

Viimased sammud peaaegu tasasel maal viivad mäekurus asuva suure budistliku pühamu juurde, mis on ehitud sadade palvetajate poolt sinna asetatud ja aegade jooksul ägedate tuulte poolt räbalaiks rebitud lippudega. Nepali mägede mitmete kõrgete mäekurude seas on Thorung La see, mis kõige tugevamalt sisendab piiri ületamist, ristumispunkti kahe maailma vahel. Selja taha jääb näiliselt lõputu Marsyangdi Khola org, karmid kivised kuristikud Bahundanda ja Chame vahel, avarad ja ilusad Pisangi ning Manangi orud, mille üle kõrguvad Annapurna mäetipud.

Otse ees, järsu ja kurnava sadula läänenõlval, pärast viietunnist laskumist üle 1600 m võrra allapoole ootab matkajat Muktinathis asuv Jwala Mapa, "imepärase leegi tempel". Selle külastamine on tõeline elamus: pärast päevapikkust matka kivikõrbes on seal jämedad põlispuud, vesi ja loodusliku gaasi toel põlevad tulukesed. Tegemist on nii budistide kui ka hinduistide jaoks eriliselt püha paigaga, kuhu tehakse rohkelt palverännakuid.

Mitmekesine teekond

Eemal paistab karm Kagbeni linnake, kust hargneb iidne tee Mustangi Kuningriigi poole, ning suurepärased mäekurud, kus Kali Gandaki pöördub Dhaulagiri ja Annapurna vahele.

Matk ümber Annapurna koos matkaga Annapurna baaslaagrisse (Sanctuary) on üsna pikk, kuid suurejooneline ja nii mitmekesine kui üldse võimalik ning õigustab end sellisena igati. Alates eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate algusest on see Annapurna piirkond üks kõrgemalt hinnatumaid ja huvitavamaid marsruute Himaalajas.

Praegusel ajal tulevad umbes kaks kolmandikku kõigist Nepali külastavatest matkajatest just Annapurna regiooni. Ilusat ja salapärast Manangi orgu oli kuni eelmise sajandi seitsmekümnendate aastateni uurinud ainult käputäis välismaalasi. Nende hulgas oli ka Maurice Herzog, Prantsuse ekspeditsiooni juht Annapurnale aastal 1950. Laskudes kõrgustest alla Manangi, leidis ta eest unise mägiküla, kus oli praktiliselt võimatu toiduvarusid täiendada. Olukord muutus pärast seda, kui marsruut aastal 1977 matkajatele avati.

Annapurna kuulsus, matka mitmekesisus ja suur huvi Muktinathi ja Kali Gandaki jõe oru vastu on kõik koos kaasa aidanud tuhandete lääne külastajate saabumisele piki Marsyangdi. Olles silmitsi sellise suure võõraste tulvaga, hakkasid Manangi, Pisangi, Braga ja teiste külade elanikud avama väikseid majakesi, kauplusi ja teepoode, parandades selle läbi oma elamistingimusi, purustamata samas oru ajatut atmosfääri, mille oli pika aja jooksul loonud kõrvaltee Tiibetisse suunduvatele karavanidele.

Teel lõunasse on matka pärliks Annapurna, jääpüramiid, mis võistleb Mt. Everestiga maailma tuntuima Himaalaja mäetipu staatuse eest. Selleks on mitmeid põhjusi. Annapurnast, mis oma 8091 meetriga on kõrguselt "kõigest" kümnendal kohal olev mäetipp maailmas, sai esimene üle 8000-meetrine mäetipp, mis vallutati. Fotosid võiduka Prantsuse ekspeditsiooni ohtlikust laskumisest, kui matkakaaslased pidid Louis Lachenal'i ja Maurice Herzog'i külmavõetud jalgade tõttu õlgadel alla kandma, on avaldatud paljudes raamatutes.

Kakskümmend aastat hiljem, 1970-ndal aastal, kirjutas Briti ekspeditsioon Chris Bonington'i juhtimisel uue peatüki Himaalaja mägironimise ajalukku, ronides üles mäe lõunaküljest, mööda seina, mis sirutub üles rohkem kui kaks ja pool kilomeetrit. Kuid Annapurna kuulsus ei põhine üksnes mägironimise kangelastegudel. Kõrge, kiirgavalt valge ja majesteetlikuna kerkib see mägi justkui taeva kingitus, et eraldada Pokhara kõrgmaa tasandik ja Nepali madalmaa läänes. Inimesed lõunast on pikka aega austanud mäge nagu "külluse jumalannat". See mäetipp mängib olulist rolli kõigi ümbritsevate orgude ilmastiku määramisel.

Selle massiivne kuju tõrjub eemale mussooni vihmapuhangud ja on põhjuseks, miks väga kuiv kliima püsib Kali Gandaki ja Manangi orgudes, samal ajal kui Pokhara on mässitud niiskusesse ja vihmadesse. Kagbenist kaugemal asuvad Mustangi orud ja kõrgmaa näitavad juba Tiibeti põuast ja viljatut välimust.

13 võimsat mäge

Ümber Annapurna matkamise jooksul saame heita pilgu ükshaaval Gangapurna, Annapurna II ja IV mäetippudele ja viimasena Dhaulagirile, mis oma massiivse koguga on tõeliselt muljetavaldav. Erinevalt muudest Himaalaja matkamarsruutidest, hämmastab siin etniliste gruppide, kultuuride ja inimasulate suur mitmekesisus.

Ronides piki Marsyangdi, Bahundanda ja Chamje vahel, ületame tabamatu, kuid siiski selge piiri, mis eraldab troopiliste metsade hindude maailma tiibeti päritoluga budistidest, kes elavad igihaljaste metsadega kaetud mägedes. Rada on palistatud sügavate orgude ja küladega.

Karavanid, mida teel üles kohtab suhteliselt harva, muutuvad sagedaseks Kali Gandaki orus, mis on üks tähtsamatest karavanimarsruutidest Himaalajas. Karavanid on juba sajandeid vedanud Tiibeti soola mägedest alla India poole ja troopilise maailma vürtse mägedesse. Tiibeti kaupmehed ja muula-ajajad, kes on riietatud traditsiooniliselt punasesse rüüsse, näivad ilmutustena kontinendi kaugest minevikust.

Algul ümbritsevad matkarada riisipõllud, õitsvad rododendronid, mida on seal üle 30 eri liigi, ning hulgaliselt muid lopsakaid troopilisi taimi, millel eesti keeles oma nimegi ei ole. Mäest üles liikudes asenduvad need lehtpuu- ja okaspuumetsadega, tundraga ning lõpuks kivise kõrbega, kus enam midagi ei kasva.

Matka üheks sihiks on paik, mida nimetatakse Annapurna Sanctuary. See on org, mida ümbritsevad 13 võimsat mäge. Neist seitse on kõrgemad kui 7000 m ja kõige kõrgem on neist Annapurna I (8091 m). Selles orus asub ka lõunapoolne Annapurna baaslaager, kust 1970.a. esmakordselt lõunaküljest üritas ekspeditsioon Chris Boningtoni juhtimisel Annapurna tippu tõusta. Väidetavalt nägid neli selle ekspeditsiooni liiget matka käigus Machhapuchhre baaslaagri ja Sanctuary sissepääsu vahel jetit, legendaarset lumeinimest, kelle olemasolus küll ükski Himaalaja elanik ei kahtle.

1986. aastal pandi alus Annapurna Looduskaitseala Projektile (ACAP - Annapurna Conservation Area Project). Selle looduskaitseala alla jääb kogu Annapurna piirkond, mis on üle 7683 km²-suurune maa-ala. Annapurna kaitseks valiti väga huvitav lähenemine, sest see paik otsustati kuulutada looduskaitsealaks, selle asemel, et teha see rahvuspargiks. Tavaliselt sisaldub rahvuspargi mõistes see, et selle alal võib elada väga vähe inimesi, kui üldse.

Ent Annapurna jaoks oli vaja uut kaitseala mõistet, kuna ACAP-i hallatavatel aladel on suur arv alalisi elanikke. ACAP-i programmid sõltuvad koostööst kohalike elanikega ja selles piirkonnas rõhutatakse loodusteadlikkust ja „kaitsmist arengu eesmärgil".

Thorung La kuru on ohutum ja lihtsam ületada suunaga idast läände, nagu on ka meie matkakavas. Selle põhjuseks on asjaolu, et läänest itta liikudes ei jää mäe lääneküljele 3800 m kõrgusel asuvast Muktinathist ülespoole ei laagrikohti ega veeallikaid. See tähendab seda, et matkajad peaksid tegema 1600 m tõusu ning pärast seda veel vähemalt 600 m laskuma ja seda kõike ühe päeva jooksul. Selline ettevõtmine käiks paljudele üle jõu; eriti veel neile, kes pole kõrgusega harjunud.

Taimed ja linnud Annapurna piirkonnas

Nendes kõrgel asuvates metsades võib peamiselt leida kahte liiki okaspuid: tsuugat ja valget nulgu. Tsuuga (lad. k. Tsuga Pinaceae) on ilus püramiidikujuline puu laialiulatuvate õõtsuvate okstega. Valge nulg on sümmeetriline puu, mida võib ära tunda tema kõvade lamedate okaste järgi, mis on alaküljelt hõbedased. Püstised tumelillad käbid, millest tilgub vaiku, teevad valge nulu äratundmise samuti lihtsamaks.

Himaalaja veekogude lähedal võib leida mitmeid linde, kes on oma väiksusele vaatamata siiski väga silmapaistvad. Eriti palju on rästaid. Üks levinumaid linnuliike on valgepea jõetäks, punase-mustakirju lind, kellel on valge pea ja kukal. Veel üks liik, keda tihti võib näha, on lepalind oma sinise sulestiku ja punase sabaga. Selle liigi emaslind on küll hoopis teistsugune kui isane - märkamatu pruunikashall musta sabaga.

Teda aetakse vahetevahel segamini väikse harusabaga (little forktail ehk enicurus scouleri). Ülejäänud harusabad on suuremad, pikkade must-valgete sabasulgedega, mis näevad välja peaaegu nagu frakihõlmad.

Eestlased ja Annapurna

Ümber Annapurna ja Annapurna baaslaagrisse on viimase 20 aasta jooksul matkanud väga palju eestlaste gruppe. Aastal 1991 plaanisid Eesti alpinistid vallutada Annapurna I mäetipu (8091 m), kuid Vene rubla kiire inflatsiooni ja 1992. aastal toimunud rahareformi tõttu tekkinud majanduslike probleemide tõttu jäi see tegemata. Hiljem ei ole seda enam plaani võetud.

Annapurna ringi tegemisega seoses lähevad tõenäoliselt ajalukku kaks eesti meest: tuntud ajakirjanik Peep Kala ja AS Eesti Eine tegevdirektor Indrek Kirss, kes tegid selle matka 2004. aasta sügisel ära 12 päevaga. Sellest matkast räägiti legende Nepalis veel 2008. aasta sügisel ning kinnitati, et mitte keegi ei ole hiljem Annapurna ringi nii kiiresti teinud.

Kevadel õitsevad seal rododendronite metsad. See on vapustav vaatepilt, kui kogu mets on täis umbes 20 sentimeetri kõrguseid kollaseid, punased ja roosasid õisi. Aprillis on ka ilus seal matkata, kuid selleks ajaks on rododendronid oma õitsemise juba lõpetanud.

Teine ilus aeg Himaalajas matkamiseks on sügis oktoobri keskpaigast kuni novembri keskpaigani. Ilm on siis selge, kuna mussoonvihmad on lõppenud ja ilm pole ka veel väga külm, mägede vaated on nauditavad, kuid puude õitsemisest võib ainult unistada.

Selleks, et kogu seda ilu kogeda, tuleb ise matkale tulla.