Film «Uus Maailm» näitab uue maailma sünni võlu ja valu

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes aias, kes aias: Uue Maailma seltsi aktivistid protesteerivad Vabaduse platsi parklastumise vastu.
Kes aias, kes aias: Uue Maailma seltsi aktivistid protesteerivad Vabaduse platsi parklastumise vastu. Foto: Henri Laupmaa


Viis aastat on terve igavik. Iseäranis praeguses kiirele tulemusele ja tähtaegadele orienteeritud maailmas – ja kahjuks ka dokumentalistikas. Seda enam on tähelepanuväärne kannatlikkus, millega Jaan Tootsen on jälginud Tallinnas tegutseva linnaosaseltsi Uus Maailm käekäiku. Uutaja õnge hakkab kala, teadis juba vanarahvas. Ja nagu selgub, Tootsen ka – igatahes on ta välja sikutanud paraja purika.


Mis seal salata, veeta poolteist tundi ekraaniaega koos ühe seltsiga ei kõla just kuigi paljutõotavalt. Isegi siis mitte, kui juba proloogis – see leiab aset 2006. aasta novembris, kui Tallinnas avatakse Tartu maantee renoveeritud tänavalõiku ja üks partisanisalk seda torpedeerima saabub – rõhutatakse, et tegu pole mitte just päris tavaliste inimsõbralikuma linnaruumi eest võitlevate aktivistidega, vaid, nagu peagi selgub, koguni ehk vembuvanadega, võõrapärasemalt triksteritega, kes tembutades ja häid kombeid rikkudes on eri rahvaste mütoloogias ikka kehtestanud uut maailma.

Ometi suudab «Uus Maailm» üllatada, vaataja ekraani külge köita ka pooleteiseks tunniks. Põhjus pole mitte ainult selles, et filmi tegelased on inimesed, kelle peas keerlevad lennukamad ideed, kui konkreetsetesse oludesse ära mahub, aga kes ei kaota siiski lootust ja indu neid ühel heal päeval realiseerida, nagu Tõnu Kaljuste, kes otsis Priit Valkna filmis «Vastutuulesaal» – kokkusattumusena samuti viis aastat filmitud – toetust mõttele ehitada Naissaarele ooperimaja.

Huvitavaks teeb «Uue Maailma» hoopis see, et need tegelased pole kaugeltki täiuslikud, raudse sihikindlusega ühele eesmärgile keskendunud inimesed, keda kätleb president ja austab riigikogu esinaine – ka neid purevad argipäeviti nõrkushetked, sisemised kõhklused ja sageli ei leita Uue Maailma asja ajamisel üksmeelt. Ka ei kiida mitte kõik linnaosa elanikud seltsi tegevust heaks.

Tootsen näitab ilmekalt, kuidas idealism võib kokku põrgata reaalsusega, kuidas lahkutakse ja tullakse tagasi. Aga viis aastat on piisavalt pikk aeg ka selleks, et näha ära purunenud suhted. Nii paistab filmist välja ka koosolemise võlu ja valu. Seda kõike ei ole mitte alati mugav ekraanilt vaadata.

Veel üks huvitav, poleemiline aspekt tuleb siit välja. Tootsen ei eksponeeri «Uue Maailma» teises pooles kuigivõrd – tahtsi või tahtmatult – seltsi sisulist pingutust linnaosa üldisema asja edendamisel – peale festivali muidugi –, vaid kogu aur läheb võitlusele väikese seltsimaja eest, mis kipub näppude vahelt libisema.

Tekib õigustatud küsimus, kas see väike kommuun, kes selles pesitseb, ei tee seda rohkem enda kui linnaosa elanike üldisema hüvangu pärast. Kelle huve siis ikkagi esindatakse, kust läheb piir? Ka sellest kõneleb «Uus Maailm».
Millal tuleb järg?

Uus eesti film

«Uus Maailm»
Režissöör Jaan Tootsen. Stsenaristid Jaan Tootsen ja Jaak Kilmi. Operaatorid Mihkel Soe, Jaan Tootsen ja Jaak Kilmi. Helilooja Sander Saarmets
Kuukulgur Film 2011
Alates 7. oktoobrist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles