Kõik sai alguse raamatutest. Sügishalluses on olnud imehead toibutajad Carol Drinkwateri ja Peter Mayle’i Lõuna-Prantsusmaast kõnelevad päikese-, maitse- ja lõhnaküllased teosed.
Pildi seest pildi sisse Prantsusmaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui siis linnaraamatukogu tegi ettepaneku ühineda inimestega, kes sõidavad Lõuna-Prantsusmaale, andsin kohe oma nõusoleku.
Peagi selgus, et reisifirmal ei ole kogu meie seltskonna jaoks enam kohti ning Lõuna-Prantsusmaa muutus sujuvalt Põhja-Prantsusmaaks. Täpsemalt Normandiaks, Loire’i oruks ja Pariisiks.
Väike kahtlus, et see pole ju ometi see, sugenes lisaks minule ilmselt nii mõnegi hinge. Kui aga pärast reisi sama seltskonnaga taas kokku saime, tõdesime kõik, et eredad mälestused päevadest Prantsusmaa päikese all toidavad meid veel kaua.
Ilu ja harmoonia
Normandia on ju imeline. Oma lõputute tasaste põldudega, kus juunikuu lõpupäevil alustati juba esimese saagi koristusega. Oma paljaks söödud karjamaadega, milletaolised meie mail kõlbavad ainult lammastele, kuid mis seal passisid hästi ka juustulehmadele. Oma pisikeste küladega, mille üle tingimata kõrgus kirikutorn. Oma väikeste keskaegsete linnadega, kus iga maja, tänav ja väljak on otsekui dekoratsioon mõnele musketäride filmile. Oma veidi karmiilmelise rannikuga, mille kõrged valged kaljud on vaatepilt, mida iial ei unusta.
Kui suurema osa meie reisi sihtpunktide ajalugu ulatub kaugele sajandite taha, siis Monet’ aiad Givernys, kus tegime esimese pikema peatuse, on suhteliselt uus turismiobjekt: see avati külastajatele 1980. aastal.
Impressionismi rajaja ja suurkuju Claude Monet kolis 80 kilomeetrit Pariisist põhjas asuvasse külakesse 1883. aastal ning veetis seal 43 aastat. Selle aja jooksul kujundas ta kaks eriilmelist aeda, kus jalutades tundub, nagu kõnniksid maalis.
Õnneks jõudsime meie kohale varakult, enne Jaapani turistide horde. Nii et saime nautida vaikust, rahu, harmooniat ja ilu, mida pakub veeaed, ning värvide- ja fantaasiaküllust, mida leidub ohtralt roosa majakese esises aias.
Otsekui pildi sisse minekut tuli sel päeval veel ette. Étretat’ alabasterkaljusid pole maalinud mitte ainult Monet, linnake on ligi meelitanud teisigi kunstnikke.
Möödunud sajandi algul oli selles vanade vahvärkmajadega linnas kindlasti teistsugune õhkkond kui praegu, mil inimketid katkematu vooluna kaljude otsa ronivad, ometi ei saa salata, et meie seal viibimise päeval pakkusid sini-sinine meri, avarad vaated ning tõusulaine võimu ja jõu tunnetamine raputava elamuse.
Euroopa maailmaime
Mulje Le Havre’ist kujunes paraku kesiseks. Pärast Teist maailmasõda tuhast üles ehitatud linn on ausalt öeldes pentsiku arhitektuuriga. Tundus, nagu oleksime ootamatult põiganud mõnda kunagisse Nõukogude Liidu linnakesse. Vähemalt kesklinn koosnes kümnete korruste ja tuhandete akendega betoonmürakaist.
Nauditavaks kujunes hoopis sild üle Seine’i jõe. Õigemini küll kaks silda. Esimest nimetasid bussijuhid naljatlevalt hoovõturajaks, et teisest, määratu kõrgest kaarest üle saada.
Normandia dessandi paikadest piirdusime Pegasuse sillaga, kohaga, kus pöörde toonud määratu ulatusega sõjaline operatsioon D-päevaga algas.
Mehed olid ilmselt natuke kurvad, et Omaha Beach või Gold Beach nägemata jäi. See-eest nägid nad Pariisis Napoleoni hauda.
Ja siis oli meie silme ees üks Euroopasse jagunud maailmaime: Mont-Saint-Michel. Vaadates kaljutipul kõrguvat kloostrit ja selle ümber koondunud linnakest, tõusis esimest (aga mitte viimast) korda reisil üles küsimus: kuidas on see üleüldse võimalik?
Meie seal oleku ajal oli mõõn. Nii kaugele, kui silm ulatus, laiusid liivaluited. Tõusu ajal saab Mont-Saint-Michelist saar, sest tõusu ja mõõna puhul on veetaseme erinevus kuni 15 meetrit.
See loodusime koos inimkätega loodud imega aitab surelikel surematusest aru saada.
Saint-Malo ja Dinan olid meie järgmised peatuspaigad. Mõlemad linnakesed on välja astunud keskajast ning seisavad sellisena ilmselt veel sajandeid.
Kogu päeva pühendasime Loire’i oru lossidele. Kes omal käel sinna kanti on minemas, võiks nende pärlite tarvis planeerida kaks-kolm päeva või ka lausa nädala, sest teadaolevalt on säilinud ja vaatamiseks avatud (loomulikult raha eest) ligi 40 lossi. Amboise, Fontainebleau, Blois, Cheverny, Sully ja d’Ussé on vaid väike osa neist.
Miks mitte piirduda ainult ühe vaatamisega? Aga seepärast, et lossil ja lossil on vahe. On olnud võimalik leppida kümmekonna toaga, aga päris paras on olnud ka pooltuhat. Omaette vaatamisväärsused on losse ümbritsevad aiad.
Prantsuse renessansi pärl
Proosalisi põhjusi, miks lossid ühte kohta kuhjusid, on mitu. Esiteks oli mööda Loire’i jõge hõlpus vajaminevaid ehitusmaterjale transportida. Teiseks: kuigi Pariis polnud just kiviviske kaugusel, oli ta ikkagi suhteliselt lähedal, et vajaduse korral kohale kapata.
Kolmandaks kubisesid tol ajal jõeorus laiuvad laaned metsloomadest ning jaht oli ju igavlevale õukonnale üks äraütlemata meeldiv ajaviitmise vorm. Ning läbi ajaloo on olnud kasulik püsida võimule võimalikult lähedal. Sellepärast püüdsid aadlikud püstitada oma lossid kuninga rajatutele võimalikult lähedale.
Ehitusbuumi peamine põhjustaja oli võimekas ja ambitsioonikas valitseja François I, kes soovis Prantsusmaast teha Euroopa võimsaima riigi.
Meie tutvusime ühega väiksematest ja kõige suuremaga ehk siis Chenonceau’ ja Chambord’iga.
Kas või häguselt ja läbi udu, aga kindlasti meenuvad paljudele seoses Prantsuse kuningatega sellised nimed nagu Diane de Poitiers, Catherine de’ Medici, kuninganna Margot, Maria Stuart, Austria Elisabeth, Louise Lorraine ja Gabrielle d’Estrées. Eri aegadel on nad kõik elanud Chenonceau’s ja seetõttu tuntaksegi seda imepisikest lossi rohkem Daamide lossina.
Säärases elaks või ise. Jõega ühte sulanud, imelistest aedadest piiratud lossike kõigest kümne magamistoaga on hubane ja šarmantne.
Täiesti teisest äärmusest sõnapaare peab kasutama Chambord’i jahilossi kirjeldamiseks. Ent hoolimata oma massiivsusest ja kõledusest jättis see François I kapriis, kus tema ja ka järgnevad kuningad veetsid aasta jooksul vaid mõne päeva, sügava mulje.
Lossi katusel tornide ja korstnate rägastikus ringi jalutades küsisime jälle endilt: kuidas on see võimalik? Ei lohutanud ka teadmine, et selle Prantsuse renessansi pärli loomisel oli arvatavasti abiks Leonardo da Vinci isiklikult.
Suurim mõistatus lossis on trepp, millest üles minnes ei näe neid, kes alla tulevad. Eksimist tuli selles 426 toa, 282 kamina ja 77 trepiga lossis omal ajal kindlasti palju ette. Tänu osavale giidile meiega midagi niisugust ei juhtunud ning nähtust oimetuna asusime teele oma reisi lõpp-punkti Pariisi poole.
Kohale jõudnud, saime aru giidi ütlusest: «Ilu on nüüd läbi.» Mitte et Pariis ilus ei oleks. Aga maaidüll rahulike külavaheteede, inimtühjade väikelinnatänavate ning õunapuuaedades puude all rohtu nosivate lehmadega sai otsa ning me sukeldusime suurlinna, täiesti teise maailma.
Mis aga ei lõppenud, olid mäkketõusud. Neid sai reisi jooksul nii palju, et viimasest, tõusust Montmartre’ile, mõni meie seltskonnast loobus. (Ma luban teil siinkohal arusaamatuses õlgu kehitada.)
Pariisist ei tahagi pikalt rääkida. Kahe ja poole päevaga suudad kiirpilgu heita peamistele vaatamisväärsustele. Jõuad teadmisele, et kui ma siia kord pikemaks ajaks tagasi tulen, teen seda ja toda ning lähen sinna ja tänna.
Kui nägemismeel saavutas reisi vältel peaaegu et küllastunud oleku, siis maitsmismeel sai lõpututest valikutest jaokaupa nautida ainult natukest. Hoolimata tihedast programmist lubasime endale iga päev ühe eine koos teiste vaatamise ja enda näitamisega.
Merikarbid, soojad ja külmad salatid, soolased ja magusad pannkoogid, medium- ja welldone-liha (viimasena nimetatu tellimisel kirtsutas ettekandja küll nina, samuti selle peale, kui keegi eine lõpetuseks kohvi ei tellinud), omletid, värskelt pressitud apelsinimahl. Ja muidugi Normandia siider. Kui oled kord selle maitse suhu saanud, siis meie poodides müüdavad plekktopsid siidri sildiga küll enam ostma ei kutsu.
Loodan rabavate toiduelamusteni jõuda järgmisel korral Pariisis. Või siis järgmisel suvel Lõuna-Prantsusmaal.