Jõuluvaba puhkuse veetmiseks sobib Amsterdam

Andres Pulver
, Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Amsterdami südalinna iseloomustavad kanalid, nukumajad nende kallastel ja jalgrattad. Et maad vähe ja see on ülikallis, on trepid imekitsad ja kõik suuremad asjad toimetatakse kõrgematele korrustele tõstuki abil.
Amsterdami südalinna iseloomustavad kanalid, nukumajad nende kallastel ja jalgrattad. Et maad vähe ja see on ülikallis, on trepid imekitsad ja kõik suuremad asjad toimetatakse kõrgematele korrustele tõstuki abil. Foto: Andres Pulver

Põhjamaade Veneetsiaks kutsutud Amsterdam võtab saabuja vastu kirbe kanepilõhna ja imekaunite nukumajadega ning mida kaugemale raudteejaamast astud, seda kaunimaks muutuvad majad ja tugevamaks muutub lõhn.

Esimene advent Hollandi pealinnas Amsterdamis on enam kui rahulik. Saabuvaid jõulupühi tuletavad meelde jäneseid täis külvatud jõulupuu keskväljaku Dami äärses suveniiripoes ja mõningad tagasihoidlikud šokolaadist jõulumehed toidupoes.
Jõulukuu esimese päeva hommikul harutavad väsinud moega töömehed Damil lahti maha laotatud sadade meetrite pikkust tulukesterida. Midagi hakkab kuhugi siiski tekkima. Aga poodideski pole mitte jõulumüük, vaid hoopis "mid-season sale".

Hollandlaste pühad on tänaseks tegelikult juba möödas, sest neil tuleb kingikotiga jõulumees koos Musta Peetriga nigula¬päeval, oma nimepäeval.

Nii et pühademeeleolu mitte mingisugust, vähemasti meiesuguste matside jaoks, kes on harjunud hüper-super jõulumüükide, ehitud jõulupuude ja tuledes säravate akendega. Jõulupuid oli küll, lilleturul ja kusagil taga nurgas. Ja keegi nende vastu just erilist huvi üles ei näidanud.

Vapustavad muuseumid

Hollandlasi huvitavad hoopis kaunid kunstid, sest muuseumisabad olid üüratud, vähemalt Vincent van Goghi muuseumis ja rahvusmuuseumis. Ja need olid suuremalt jaolt hollandlased, turistid olid kindlas vähemuses.
Olgugi et nädalavahetuse värk, aga ikkagi - meie inimesed siiski sellise hulgana kunstisaalidesse ei trügi. Aga vaatamist nendes muuseumides oli enam kui küll.

Van Goghi muuseumi puhul räägib juba nimi ise enda eest, lisaks kuulsale kõrvatule olid seal oma töödega esindatud ka paljud tema kaasaegsed ja sõbrad.

Rahvusmuuseumi naelaks on Rembrandti "Öine vahtkond", millele pühendatud eraldi saal. Aga Rembrandtist ehk mõjusamadki on Jan Steeni, Frans Halsi ja Johannes Vermeeri tööd.
Omaette vaatamisväärsus rahvusmuuseumis on kahtlemata vanade nukumajade väike, kuid imeilus kollektsioon, vaatamist väärib ka toatäis kuulsat Delfti portselani.

Juhtumisi oli rahvusmuuseumis kuueks nädalaks välja pandud Damien Hirsti maailmakuulus skulptuur "For the Love of God", mis kujutab endast XVIII sajandil elanud mehe pealuu plaatinast mudelit, mida katab 8601 teemanti.
Mullu 50 miljoni naela ehk tollal enam kui miljardi krooni eest maha müüdud taies rändab õnneks mööda maailma ja on avalikkusele kättesaadav. Pimedasse saali paari kohtvalgusti all kiiskavat pealuud vaatama lasti inimesi nelja-viie kaupa, aga järjekorras ootamine tasus ennast igati.

Suur üllatus oli Tropen-muuseum, mis kujutab endast Ahhaa-keskuse laadset etnograafiamuuseumi. Ehkki interaktiivsed programmid olid enamalt jaolt vaid hollandikeelsed, jättis see muuseum väga sügava elamuse.
Oli täitsa mõnus istuda vildist jurtas ja vaadata kolmel ekraanil pilte nõukogude Kesk-Aasia karjakasvatajate igapäevaelust. Ja ei seganudki väga, et hollandikeelsest saatetekstist oli ainuke arusaadav sõna "kolhoos".

Ka Tropenis vedas, sest seal oli ajutiselt väljas võimas näitus Haiti voodoo'st, mis ootab näitusemaja valmimist Haitil, et seal endale õige kodu leida.
Amsterdami südalinn on mõnusalt väike ja kõik on käe-jala juures. Kui jala minna ei viitsi, saab sõita trammi või metrooga. 1.60 eurot maksva tunnipiletiga jõuab väga kiiresti igale poole.

Kindlasti tasub Amsterdami külastades võtta ette tunnine ringsõit linna kanaleid mööda. See avab hoopis teistsugused vaated ja aitab sootuks paremini mõista selle ülikauni linna ilu.

Loomulikult ei pääse Hollandi pealinna külastaja mööda punaste laternate kvartalist, mis asub päris südalinnas, raudteejaama ja Dami vahel. Fotoaparaat on seal targem kotti või taskusse jätta, muidu võivad tagajärjed kurvad olla, sest kahtlase välimusega tüüpe luusib ringi üksjagu.
llatuslikul kombel pole aga just punaste laternate kvartalis (mis tegelikkuses võtab enda alla mitu kvartalit) väljas taskuvaraste eest hoiatavaid silte, mis täidavad kogu Amsterdami. Ju sedalaadi pahategusid seal toime ei panda.

Kolm suurt Xi, mida Amsterdamis pea igal sammul näha võib, ei viita aga sugugi pornole ja punastele laternatele, vaid pärinevad linna vapilt ja lipult. Rahvajutu järgi sümboliseerivat need kolme õnnetust: tulekahjusid, üleujutusi ja katku.

Punaste laternate kvartalis on erootikamuuseum, aga asjatundjad soovitavad külastada pigem raudteejaama lähedal asuvat seksimuuseumi, kus ekspositsioon on põnevam ning piletki pea poole odavam. Tegelikult on nende muuseumide piletihinnad (vastavalt viis ja kolm eurot) ühed odavamad Amsterdamis, sest suurtes muuseumides nõutakse sissepääsu eest oluliselt rohkem.

Kui kunstiväärtustega tutvumine kavva on võetud, tasub endale näiteks raudteejaama juures olevast turismiinfost soetada IamsterdamCard, mis tagab tasuta sissepääsu enamikku suurtest muuseumidest ja ühissõidukite tasuta kasutamise. Ka kanalituuri saab ilma rahata kaasa teha.

Seksimuuseumidesse peab pileti siiski ise ostma. Ühe päeva kaart maksab 33, kahe päeva oma 43 ja kolme päeva oma 53 eurot. Meie kaardid teenisid ennast kahe päevaga kuhjaga tasa, sest pileteid ostes oleks kahe peale kulunud üle 120 euro.

Kaardiga võib ära käia ka Amsterdami vanas kirikus, viie euro eest piletit osta pole tõesti mõtet. Vitraažaknad on uhked ja Rembrandti naise Saskia hauale võib ju pilgu peale visata, aga piletiraha maksmist see küll ei õigusta.

Eesti ja Must meri

Öömajaks õnnestus leida Amsterdamile igiomane paatmaja, mis seisis ankrus üpris raudteejaama lähedal, Amsterdami Ahhaa-keskuse ehk Nemo kõrval.

Paadi omanik ja boteli (tuletis sõnadest boat hotel) ainuke töötegija Bauke oli lahkelt valmis soovitusi jagama ja hüva nõu andma. Eesti oli tema jaoks midagi kauget ja kummalist, ehkki ta oskas selle maakillu isegi Nõukogude Liiduga seostada. Aga tema oleks Eesti kaardil pigem Musta kui Balti mere äärde paigutanud.

Usk sellesse, et eestlased on laulurahvas, lõi Amsterdamis kõvasti kõikuma. Hoopis hollandlased võiksid ennast laulurahvaks tituleerida.

Raadiost kostuvale muusikale jorisesid valjuhäälselt kaasa kaupluse abitööline, poeriiulilt lapselapsele sobilikku titetoidupurki otsiv vanaisa, tänavanurgal majaseinale nõjatuv kahtlase välimusega tüüp ja öömajalistele hommikusöögiks lauda kattev boteli peremees.

Bauke oli oma paatmajja üles pannud sildi, mis palus paadis narkootikume mitte tarvitada. Ja vee peal oligi õhk päris puhas, kirbet kanepilõhna, mis täidab kogu Amsterdami südalinna, seal tunda polnud.
Narkosõprade jaoks oli esimene advent aga kurb päev, sest 30. novembril võis viimast päeva müüa narkootilise toimega "võluseeni", alates 1. detsembrist on nende müük Hollandis keelatud.

Ja kanepiga kauplevaid kohvipoodegi plaanib Hollandi valitsus vähehaaval kinni panema hakata.
Amsterdami tasub sõita ka siis, kui seeni enam müügil pole. Lennupileteid pakutakse aeg-ajalt väga soodsalt, tagasihoidlikum majutuski pole teab mis tapvalt kallis, kahene tuba botelis maksis (koos ülirikkaliku hommikusöögiga) 54 eurot öö.

Kui lisada, et juustukilo saab poest kätte nelja euroga ja pooleliitrise õllepurgi 35 sendi eest, on ka õhtusöök olemas. Nii et hakake astuma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles