/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
Kui läinud seerias jäid tuulepealse maa tegelased meist maha sisepingetest kobrutavas, kuid ühtaegu vaikses Eestis, siis need mured, mis tõusevad esile nüüd, 1939. aasta sügisel, on hoopis teise kaaluga. Küsimus ei ole enam purunevates suhetes ega isiklikus õnnes, vaid milleski enamas: terve maailm ähvardab kaduda.
See maailm oli algusest peale ebakindel. I maailmasõja lõpuga kehtestatud rahu ei hävitanud Saksamaa suuruseihalust ega ammugi mitte kommunistlikku utoopiat Venemaal.
Mõlemad kogusid jõudu, õppisid, arenesid ja olid 1930ndate lõpus valmis alustama laiahaardelist agressiooni. Agressioon sai otsustatud asjaks päeval, mil kaks kuritegelikku jõudu omavahel kokku leppisid, nimelt 23. augustil 1939.
Saksamaa alustas seejärel (1. septembril) sõda, rünnates Poolat. NSV Liit käitus märksa silmakirjalikumalt – Poolat seljatagant rünnates kuulutas ta selle hoopis Ida-Poola alade «kaitse alla võtmiseks» ning ka Balti riikide osas ei alustatud mitte ilmse agressiooni, vaid hoopis sõpruse pealesurumisega.
Balti riikidele tehti «ettepanek», et NSV Liit asub tagama nende julgeolekut (nii nagu sellest Liivetile kõneleb Vorontsov), mis tegelikult ei tähendanud muud kui järkjärgulise anneksiooni esimest sammu.
Eesti riigijuhtidel oli põhjust järele mõelda. Ka Tšehhoslovakkialt oli Saksamaa esialgu nõudnud vaid väikest piiriõgvendamist, kuid üks järeleandmine viis teiseni, kuni riiki – pealegi üsna tugevat – enam ei olnud. Selles mõttes ei maksnud Venemaa «sõbralike» ettepanekute osas endale illusioone teha.
Kuid illusioone ei maksnud teha ka teises osas – mitte ükski lääne suurriik ei tulnud appi ei Tšehhoslovakkiale ega isegi mitte Poolale. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale küll sõja, kuid jälgisid siis hoolsalt, et mingit tegelikku sõjategevust ei oleks.
Järelikult polnud ei Eestil, Lätil ega Leedul mingisugust reaalset lootust välisabile agressiooni korral. Kui NSV Liit kardetud otseagressiooni asemel nõudis kõigest sõjaväebaase, oli see pigem kergendus.
Jah, võisid inimesed otsustada, võib-olla asi sellega ei piirdu, aga esialgu on meil sinimustvalge ikkagi veel mastis. Ning kui NSV Liit siis lasi baasidesse toodava kontingendi 35 000 mehe pealt 25 000 mehe peale kaubelda, tundus, nagu oleks maha saadud hea lepinguga, mis pealegi kandis nime «vastastikuse abistamise leping».
Rahvasuu oli, nagu ikka, läbinägelikum. Näiteks öeldes: «Poisiraisk tegi ulakust, andsin talle paar vastastikust abistamist vastu vahtimist.»
Kuid ka riigijuhte tuleb mõista. Pätsi veendumus oli, et peamine on võita aega ja hoida rahvast. Kui baasidest keeldunud soomlased said kaela ränga Talvesõja, Eesti aga elas rahus, tundus paljudele, et on langetatud õige otsus.
Saksamaa ja NSV Liidu maailmajagamise ehk Molotovi-Ribbentropi pakti üks kõrvalsaadus oli baltisakslaste ümberasumine. Hitler kutsus sakslasi koju. See oli raske hetk isegi kõige eestlastevaenulikumatele baltisakslastele, sest lõpuks oli Eesti ikkagi nende kodumaa.
Kuid oli ilmne, et varsti langeb see maa punase Venemaa võimu alla. Järelikult tuli minna. Palju läks ka sakslastega perekondlikult seotud eestlasi, nagu Artur Kallaste vend Osvald. Ümberasujate varad ostis vastav asutus kokku ja nad said endale uue kodu Poolalt hõivatud piirkonnas, mida nimetati Warthegauks.
Illegaalne relvastatud salk, mida selles jaos asus organiseerima vana sõjamees Ploompuu, on fantaasia vili ega ole inspiratsiooni saanud üheltki tegelikult moodustatud grupilt. Selliseid mõtteid võidi tollal küll mõlgutada, aga tegudeni jõuti mõnevõrra hiljem.
Seejärel kandis ajahüpe vaataja 1940. aasta juunisse. Euroopa põles sõjatules: teades, et tagala on kindlustatud, ründas Hitler Prantsusmaad ja purustas selle efektse «välksõjaga». Juunis vallutati Pariis ja kogu maailm jälgis seda jahmunult. See hetk tundus Stalinile sobivana võtta oma osa MRPga kokkulepitust lõplikult enda valdusse.
Kuid ka nüüd ei lastud oma agressiivsusel selgelt ja ühemõtteliselt välja paista. 17. juunil esitati Eestile ultimaatum, milles nõuti kõigest uue valitsuse moodustamist, mis peaks korrektselt kinni baaside lepingu nõuetest.
Tegelikult ei olnud hirmunud Eesti baaside lepingut vähimalgi määral rikkunud. Vastupidi, seda oli teinud NSV Liit ise, pommitades Eestis asuvatest baasidest startinud lennukitelt Soomet. Kuid sellegipoolest nõudis ultimaatum «ainult» valitsusevahetust ja teatavate lisavägede lubamist baasidesse, mitte Eesti ühinemist NSV Liiduga.
Olles täiesti ilma välisabi lootuseta ja pooleldi juba okupeeritud, polnud Eestil enam võimalust vastu hakata. Ultimaatum võeti vastu ja sellega oli riigi saatus lõplikult otsustatud, ehkki anneksiooni vormistamine võttis veel veidi aega.
Kui kindral Laidonerile anti leping, mis pidi seadustama lisavägede lubamise riiki, oli ta nii masendunud, et hakkas harjunud kombel allkirja andma paremasse ülanurka (nagu resolutsiooni), kuni talle õige koht ette näidati.
21. juunil kinnitas president ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse. Esialgu säilis paljudel, kaasa arvatud mõnel uue valitsuse ministril, veel lootus, et Eestit ei neelata siiski päriselt alla, vaid säilib mingi autonoomia. Ettenägelikumad aimasid halvimat.