„Melanhoolia“
Osades Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland.
Lavastanud Lars von Trier.
2 tundi ja 16 minutit.
Hinnang: väga hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Üks inimlik maailmalõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lars von Trieri looming on alati olnud väga mitmekülgne. Ta on teinud televisooni jaoks õudust, lahanud Euroopa ja Ameerika ühiskonda, proovinud kätt kunstilise pornograafiaga, uurinud kaotusvalu ja mõtisklenud natuke religiooni üle.
Hiljuti kinodesse jõudnud „Melanhoolias“ võtab ta ette maailmalõpu – nii personaalse kui globaalse.
Filmi keskmes on kaks õde, Justine (Kirsten Dunst) ja Claire (Charlotte Gainsbourg), kes on teineteise totaalsed vastandid. Üks on kohusetundlik ja truu, teine hoolimatu ja hooletu. Koos moodustavad nad aga terviku, mida ei suuda lahku ajada isegi katastroofide katastroof – apokalüpsis.
Linateose idee põhineb väitel, et depressiivsed inimesed suudavad tugeva stressi all jääda rahulikuks, sest nende negatiivsetest emotsioonidest kantud ellusuhtumine valmistab neid raskusteks paremini ette.
Lavastaja arendas seda mõtet edasi ja tulemuseks on film, mis ei räägi mitte üleilmsest kataklüsmist, vaid hoopis inimeste reaktsioonidest sellele: kes kuidas paratamatusega toime tuleb.
Juba esimestest kaadritest on selge, et maailm lõpeb. See on taotluslik, sest maailmalõpp ei huvita teda. See on segav faktor, mille von Trier tahtis kohe alguses kaelast ära saada, et see ei jääks hiljem teda segama. Alles seejärel asub ta jutustama lugu ja lahkama oma tegelaskujusid.
Esmapilgul on üsna raske pihta saada, mida autor öelda tahab. Tavalised inimesed tegemas tavalisi asju. Ei mingeid superkangelasi, kes üritavad vältimatut ära hoida. Ei mingeid teadlasi, kes selgitusi pakuvad. Ei midagi sellist.
Kõik oluline toimub justkui kuskil mujal, väljaspool filmi, kuigi tegelikult see pole nii. Loomulikult puudutab maailmalõpp kõiki, kuid von Trieri massid ei köida. Need on teiste lavastajate jaoks. Tema eelistab indiviide. Selline lähenemine muudabki „Melanhoolia“ üsna ainulaadseks, hingematvaks ja ängistavaks kogemuseks, mis ei lähe niipea meelest.