Noor naine pürib profipiltnike maailma

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tee unistusteni pole sugugi alati lilleline, end tuleb pidevalt tõestada, märgib särasilmne Katrina Tang.
Tee unistusteni pole sugugi alati lilleline, end tuleb pidevalt tõestada, märgib särasilmne Katrina Tang. Foto: Urmas Luik

“Ütlen alati, et meie generatsioonile on liiga palju võimalusi antud. See on vahest nuhtlus,” märgib noor andekas fotograaf Katrina Tang.

Pärnu Endla Teatrikohvikus avati läinud nädalal Katrina Tangi fotode väljapanek “Vanaema kodu võlud”, kus fotograaf eksponeerib oma töid, mille peategelased on lapsed. Tööde autoriga vesteldes selgub, et tegemist on veetleva ja ülinaiseliku kunstnikuhingega, kes oma unistuste rajal püsib just tänu eneseusule ja eestlaslikule jonnile ning on juba nii mõndagi saavutanud.

Õnnelikud juhused

Katrina Tang on kasvanud Pärnus ja lõpetanud 2003. aastal Pärnu ühisgümnaasiumi. Kooli ajal tundis piiga huvi filmitegemise vastu, sõpradega sai isegi paar klippi tehtud. “Mõtlesin, et lähen Inglismaale filmitegemist õppima,” meenutab Tang.

Tõuke selleks andis inglise keele õpetaja, kes süstis õpilastesse entusiasmi ja Inglismaa-armastust. “Ega ma olnud mingi viieline, aga keeleoskus jäi mulle sügavale sisse,” kiidab ta kooli.

Toona ei kuulunud Eesti veel Euroopa Liitu ja infot välismaale õppima mineku kohta liikus vähe, Inglismaale minek oli vastsele gümnaasiumilõpetajale hüpe tundmatusse. Esimene poolaasta kulus sisseelamiseks, mille kestel Katrina kohanes, saades aru, mida tähendab elu välismaal ja teistsuguses kultuuris, mismoodi üksi toime tulla.

Noor naine sattus elama Bournemouthi linnakesse perre, kus pereema töötas pulmafotograafina ja ta Katrina-vanune tütar assisteeris teda. Tagantjärele on Katrinal hea meel, et sattus väikesesse linna, kuna London tundus Pärnust tulnule üüratu.

Selgus veel, et Bournemouthi kunstiinstituut on väga kõrgel tasemel õppeasutus Euroopas. Et samas koolis õppis korteriomaniku tütar, juhendas too Katrinat, mida sisseastumisel esitada. Kõrgkooli nimekirja arvatud, läbis eestlanna aastased teadmisi tasandavad kunsti- ja disainikursused, kus õpiti tundma kõiki kunstiliike trükikunstist animatsioonini.

Õppejõud jälgisid kursuste käigus annete avaldumist ja soovitasid Katrinal filmikunsti asemel hoopis süvendatult fotograafiat õppida. Euroopa Liiduga ühinedes avanesid Baltimaadest pärit üliõpilastele mõeldud toetusfondid ja Katrina on õnnelik, et sai tasuda nende abil oma õppemaksu. “Tore, et oleme Euroopa Liidus, sest energilisel ja hakkajal noorel maailmaränduril on elu ikka päris toredaks tehtud. Tegelikult on Inglismaal õppida ja elada väga kallis,” nendib ta.

Erilised Eesti lapsed

Et ära elada, töötas Katrina õpingute ajal vahel koguni kolmel kohal: ettekandjana baaris, pulmafotograafi assistendi ja lapsehoidjana.

Õnneks oli see kooliprogrammi kõrval võimalik. Neli aastat kulus bakalaureusekraadi kaitsmiseni. “Oleks saanud vähema ajakuluga, aga ma tundsin, et ma ei ole veel maailma jaoks küps,” mõtiskleb naine.

Ülikooli järel olid kõik teed lahti ja Katrina võttis mõtlemisaega, et valida, kas jätkata Bournemouthis, Londonis, kusagil laias maailmas või Eestis, kas minna tööle või magistriõppesse. “Ütlen alati, et meie generatsioonile on liiga palju võimalusi antud. See on vahest nuhtlus,” leiab ta.

Läks nii, et kooliajal Londoni fotosalongides assisteerides jäid sealsete fotograafidega head sidemed. Tuttav itaallasest fotograaf tegi koostööd Prantsuse rõivamargile French Connection ja sattus Katrina töödest vaimustusse. Juba nelja kuu pärast tegi Katrina moefotosid sama tootemargi lasterõivaste ajakirjale.

“Sain aru, et London tõmbab mind. Ostsin kokku kõik ajakirjad, kus tahtsin tulevikus oma fotosid ilmumas näha,” meenutab Katrina. Tajudes, et soovib pildistada lapsi – ja lastele meeldib lapseliku hingega Katrina –, oli naine teinud kooli lõputöö lasteteemalise, pildistades Pärnu maakoolide õpilasi. Täpsemalt Suigu, Selja, Taali ja Kabli lapsi. Agentuurid leidsid Katrina fotod olevat võrratud.

Meil retrohõngulised pildid peale ei lähe, sest need mõjuvad tavalisena, küll aga Inglismaal. “Ma peangi ennast kergelt inglasliku hõnguga eestlaseks. Inglismaal avastasin tegelikult enda olemuse, kunstnikunatuuri. Mõistsin, et Eesti maalastes on säilinud midagi väga erilist ja armast. Siirust. Nad ei kanna veel materialistliku läänemaailma pitserit. See ei tähenda, et nad ei teaks midagi arvutitest ega telefonidest,” seletab Katrina. Fotograafi arvates tuleneb see maalähedusest, sellest, et puhkuse osa on mõni nädal maaelu, kus joostakse paljajalu, korjatakse peenralt maasikaid. Isegi kõige linlikum Eesti laps tunneb ennast veel maal koduselt.

Katrina kutsus ühe firma stilisti Londonist Eestisse, et too aitaks fotograafil lapsi moeprojekti tarvis rõivastada-sättida. Idee sai teoks ja õnnestus. “Olin rahul, et töö kõrvalt sain selle projekti kaudu tutvustada inglastele Eesti kultuuri ja loodust.”

Katrina räägib, et on täitnud palju tellimusi Londonis, kuid tüüpilise eestlasena ei taha ta kõike ühele kaardile panna ja on vaadanud juba Prantsusmaa ja Hispaania poole.

Jalg ukse vahel

Vogue’i kõrval on müügilettidel maailma tasemel Prantsuse lasteajakiri Milk, mille heaks töötada on Katrina südames soovinud aastaid. “Võtsin ajakirja Pariisi toimetusega korduvalt ühendust. Mulle ei vastatud. Saatsin neile oma ideid, töönäiteid. Tasapisi hakati vastuseid saatma. Samal ajal ühtki pakkumist ei tehtud,” kõneleb ettevõtlik naine. Intuitsioon ütles, et oleks vaja silmast silma kohtuda. “Võtsin portfoolio kaenlasse ja läksin oma töid Pariisi näitama. Neli kuud hiljem tehti mulle pakkumine,” lausub Katrina.

Ajakiri soovis, et Katrina teeks Eesti arhitektuuri taustal Eesti perede pilte. Katrina valis keskkonnaks Pärnu ja peredeks pärnakad. Muidugi tuli luua lavastatud unistusena mõjuvaid fotosid, aga tulemus sai piltniku meelest väga hea. Fotod ilmusid Milkis sel suvel. Tagasisidegi oli kiitev.

Kui rääkida tehnilisest varustusest, siis Katrina pildistab firma Hasselbladt fotoaparaadiga. “Ma tean, et see on väga kvaliteetne aparaat ja kallis, aga ma sain selle väga hea hinnaga ja tänu ülikoolisidemetele,” lausub ta. Profil peab olema väärt tööriist, mis peab vastu aastaid. Iga päev on Katrinal üle õla Panasonic Lumix – miniatuurne peegelkaamera, mis on esimene samm profitasemel ja millega saab ka ajakirjale pilte teha.

Katrina esimene fotoaparaat oli Mamiya. Vestluskaaslane laskub detailsesse aparaatide analüüsi, millest võhik enam aru ei saa. Selgub, et tehnilist taipu tal jagub. Välklambi valguse saladusi naine alles avastab. Loomuliku valguse kasutamisel on ta enda arvates juba tegija.

Fotograafidel on hea võimalus ühendada töö ja puhkus. Fotograafiamet ei tähenda ainult pildistamist. Noorena tuleb kuulsates stuudiotes alustada halli hiirekesena, assistendina teed-kohvi kallata ja seinu võõbata, tee unistusteni pole sugugi nii lilleline. Ennast tuleb pidevalt tõestada.

“Olen püsimatu, minu ambitsioonid on seotud välisilmaga. Kunstnikuna vajan pidevalt midagi uudset ja innovatiivset. Ma näen end tegemas tööd maailma heaks Eestis, see oleks ideaalne. Minu süda kuulub siia ja hing puhkab siin,” lõpetab Katrina Tang jutu.

Teatrikohvikusse jääb “Vanaema kodu võlud” 29. oktoobrini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles