Kirsti Timmer: mehed pesuosakonnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaatasin neljapäeval «Reporterit». Eve Kallaste lõik meestest pesupoe naisteosakonnas oli minu arvates päris vaimukas ja armas lugu,» pajatab Ilumaailm.ee kolumnist Kirsti Timmer.
Huvitav, et ise just samal teemal mõni aeg tagasi ühe sõbrannaga rääkisin. Mehed naiste pesuosakonnas ei ole just tavaline vaatepilt.
Muidugi ei ole ma nendes poodides ka igapäevane klient ja müüjad oskavad sellel teemal minust mitu korda paremini rääkida.
Miks see teema meil siis jutuks tuli?
Tallinna Kaubamaja korraldab paar korda aastas Osturallit. Mina kui suur parfüümifriik olen siis nende parfürmeeriaosakonnast ikka läbi astunud.
Ega seal ka väga meeskliente liigu. Mulle vähemalt on jäänud mulje, et rohkem ostavad lõhnu naised meestele kui vastupidi, aga jällegi pole tegemist statistikaga.
Hea küll, ma pidin ju kirjutama meestest pesuosakonnas. Samas, Tallinna Kaubamajas, osturallil avanes mulle naiste pesuosakonnas aga järgmine vaatepilt.
Väga kena, hoolitsetud, soliidselt riietatud, umbes kolmekümne viie aastane meesterahvas astus kindlal sammul naiste aluspesu osakonda. Nende kastide juurde, kus «eriti magusate hindadega» pesuesemed koos ja asus väga teadlikult sorteerima.
Näha oli, et härra ei ole võhik. Ei küsinud abi müüjalt ega kaasostjatelt. Valis komplekti välja ja suundus kassajärjekorda.
Miks ma sellest kirjutan? Inimene tuli ju poodi ja sooritas lihtsalt ostu. Ma kirjutan seetõttu, et vaadates, kuidas see kena härra, ainsa meesterahvana selles osakonnas, seal kassasabas seisis-naistepesu näpus, valdasid mind erinevad mõtted.
Esiteks oli ülišeff, et üks mees naisteosakonnas nii profilt käitus. Ükskõik, kellele ta seda pesu ja mis põhjustel ostis, ta teeb seda arvatavasti sageli.
Ma imetlesin ta julgust naistekarja seas pesukastis sobrada ja siis saadud esemetega järjekorras seista.
Teisalt mõtlesin ma, kas ma tahaksin olla selle mehe naine? Ei tahaks. Miks? Ma ei tea. Kusagil kuklas tundus mulle, et see pole mehelik. Sedaviisi naistega kastis sobrada!
Oleks tegu olnud tavalise päevaga kaubamajas, poleks ma seda meest kindlasti märganudki, aga seal kiletatud kastide vahel mõjus ta nii silmapaistvalt.
Tegelikult räägin ma sellest mehest ju seetõttu, et enda arvates jäi ta mulle silma tänu sellele, et minus on mingi nõukaaja mõttemaailm säilinud.
Või siis ongi mehed selles osakonnas pigem erand kui reegel... Naised meestepesu valimas on ju nii igapäevane nähtus, et elus ei tuleks sellest kirjutada.
Ja kuidagi ei kipu ma ka meestele üleskutset esitama teemal «ostke oma naistele pesu!» See on ikka iga inimese sisetunde küsimus. Kes ostab, ostab ju ikka ja kes ei, selle naine hangib ihupesu iseseisvalt.
Võib-olla ma eksin, seega kõik naistepesu müüjad, nende osakondade sagedased külastajad ja mehed...
Milline on teie arvamus ja kogemus antud teemal?