Korralik pillimees laenatud pilliga ei mängi ega taha ka oma pilli naljalt välja laenata. Pillilugudega võib vahetust teha küll, seda enam, kui kaup on aus.
Kukertöllude koerad, pojad ja tapjainstinktita lauluvahetus
27. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kukerpillid ja Metsatöll on loomulik kooslus, mõlemad jalgupidi maamullas kinni, eestikeelsed ning meremeelsed, nii et intriigi või konflikti pole siit mõtet otsida. Millest on tegelikult kahju, sest rohkem särinat kuluks plaadile marjaks.
Aga algus pole paha. Kukrite esitus teeb Töllude hiti «Lahinguväljal näeme, raisk!» ohtlikumaks sõjalauluks kui originaal ehk ongi. «Merepojad» ja «Kotkapojad» kulgevad juba tuttavamas maneeris, eks Kukerpillide maagia osalt vist selles seisnebki, et nad mõistavad võõrad lood imekähku ära kodustada.
Midagi olulist võib seejuures küll kaotsi minna, atmosfäär on õdus ja sõbralik, liigagi, isegi hirmsa väega «raisk!» «Merepoegade» alguses kukub taatide suus muhedalt välja. Aga mis teha, kui puudub tapjainstinkt, mis teeb mehest projektijuhi.
Töllud mängivad kiiremini ja kõvemini ning nende retsida on Kukrite suurimad hitid («Pojad on mul õige naksid», «Suured koerad, väiksed koerad», «Pole sul tarvis teada»), mistõttu pääsevad ka domineerima. Metsatöllu lähenemine on huvitav, esimese hooga poleks selle peale nagu tulnudki, et rahvalikest külavahelauludest võib nii palju rahvuslikku ängi välja pigistada.
Siiski tuleb tunnistada, et Rein Rannapi Hõim jõudis samas suunas kõndides kaugemale. Aga teerajajad nad ju olidki.
«Suured koerad…» tervikuna on tubli tükk rahvuslikku rokki, muhe laulumäng kahe eesti ansambli sõpruskohtumisest. Või nagu ütles hiidlane, kui lehm tema püksid ära sõi: kena keik!
Uus plaat
Kukerpillid ja Metsatöll
«Suured koerad, väiksed koerad» (Must Hunt Records)