Kui võtta kümme 1990ndatest pärit briti indie-bändi, panna blenderisse ja lasta segi, saab umbes selle meeleolu, mida võis tunda läinud nädalavahetusel Eesti piiri ääres Salacgrivas.
Ainult positiivsed probleemid
18. juuli 2011, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Positivus festival on üha enam ja enam Briti muusika poole kaldu – sellel korral esines britte üle kümne – ja vastavalt sellele oli kogunenud ka rohkelt vaatajaid, kelle aktsendi tagant võis aimata Briti kodakondsust. Mainisid ju nii The Telegraph kui The Guardian Positivus festivali kui Euroopa paremate suvefestivalide hulka kuuluvat.
Arvult viies Positivus tähendas ajanihet enam kui viie aasta taha. 90ndate, isegi 80ndate meeleolu oli tunda nii lavalt kui palgalistest tantsijatest rannal.
Seekordsel festivalil esines rohkelt Eesti bände, keda hoolimata tõsiasjast, et festivalikaardil oli lava asukoht märgitud valesti, juhtus kuulama siiski üsna palju inimesi. Festivali kõige populaarsem lebola – rippkiikede ja laternatega männimetsaalune – jäi lavast vaid mõne liivase meetri kaugusele.
Meie oma Iiris, kellel oli laupäeval ka sünnipäev, mida Tallinn 2011 telgis tähistati, on ilmselgelt liiga hea Eurovisiooni jaoks. Kuid ehkki absoluutselt fantastiline hääl ei suutnud üksi laval imet teha, sest bändi toetus jäi nõrgaks, võib üsna kindlalt öelda, et ei võta kaua aega, kui andekas tüdruk kõrvallavalt üsna varsti pealavale jõuab.
Ewert And The Two Dragons mõjus aga üsna vastuolulisena – seni kuni folkimiselainel oldi, lõi omapära õitsema, kuid niipea kui pearajale tagasi kalduti, kõlasid nad nagu keskmine popbänd. Veidi rohkem iseloomu oleks see, mis ka nemad suurele lavale võiks upitada.
Festivali kõige oodatum esineja Editors tegi pealaval pühendunud esituse, mis eriti kontrastselt tuli välja võrrelduna vahetult enne samal laval üles astunud Hurtsi markeeritud ja steriilsevõitu kavaga. Töö sai Hurtsil küll tehtud, aga rohkem emotsioone kui hädavajalik ei raatsitud vaatajatele anda.
Pühapäeval oli heaks üllatuseks King Charles, veel üks sinivereliseks pürgiv, kerge kapten Hooki aktsendiga (et tal ikka on kaks kätt, tõestas ta lavaposti mööda üles ronides) hevifolki mängiv britt.
Nali sellest, kuidas šotlased kasutasid torupille algselt mitte muusika tegemiseks, vaid militaarsetel eesmärkidel, vaenlase hirmutamiseks, ei tundunud pärast ühel väiksematest lavadest esinenud lätlaste folkbändi Auli kuulamist enam naljana. Pühendumusega aga, mis suuremal laval puudu jäi, tegi Auli tasa kõik muu, mida talle ette heita võiks.
Ja lõpuks, mis oleks Positivus ilma paari tugeva vihmasajuta, mis metsa alla magama jäänud üles äratab, ja ujumisriided koju unustanud eestlasteta, keda lätlasest turvamees leebelt noomides riidesse panema keelitab! Pühapäeva keskpäeval oli telkimisala täis väljamagavaid inimesi.
Need, kes kahe festivalipäeva ja kahe öö jooksul silmatäie und said, olid ilmselgelt vähemuses.