Editors: oma albumi saab välja anda iga sülearvuti omanik
12. juuli 2011, 12:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestist vaid 15 km eemal Salacgriva väikelinnas toimuval festivalil astub reedel üles Inglismaalt pärit indie-rock’i viljelev Editors. Bänd, kes on üles astunud ka meie põhjanaabrite juures ning keda paljud fännid Eestisse igatsevad, kuid peavad nüüd Lätiga leppima.
Bändi tegemiste kohta uuris lähemalt Rada7.ee muusikaportaal.
Küsimustele vastas Editorsi bassimees Russell Jonathan Leetch.
Editorsist on mõne aastaga saanud häbelikust klubibändist särtsakas staadionibänd. Kas see oli teil omaette eesmärgiks või lihtsalt loomulik areng? Kuidas teie algusaegade austajad sellega harjunud on?
Ma leian, et see on väga loomulik. Kui sa annad välja oma esimese albumi, pole sul õrna aimu, kuidas üldsus selle vastu võtab. Meie debüüt oli edukas ning tänu sellele mängisime aina suuremale publikule. Sellega kohaneb ja harjub ära. Ma tean, et fännid naudiksid väiksemaid klubikontserte, aga kui nõudlus on suur, siis sa pead kõikidele fännidele esinema. Loodetavasti austajatele see meeldib ning arvan, et me anname endast kõik.
Mingi hetk hakkas maailmas (eriti UK's loomulikult) tärkama kümnete kaupa Joy Division'ist mõjutatud post-punk/indie bände. Teie, koos Interpoliga, olite vaieldamatult ühed esimesed ja ka tuntumad. Oli hetk, kui te seisite vägagi võrdsel positsioonil just Interpoliga. Vabandan kui riivan Interpoli, aga peale teie viimast albumit «In This Light And On This Evening» pole enam kahtlustki, kes sammu suurema valguse suunas teinud on. Kust leidsite jõu selliseks oluliseks sammuks Editorsi ajaloos? Kas te natuke kartsite sellist eksperimenteerivat liigutust teha või olite kindlad juba eos, et see on õigustatud muutus teie muusikas?
Need kolm albumit, mis oleme teinud, on kõik omal moel erinevad. Proovime end mitte liiga palju korrata ja hoida asi enda ja fännide kõrva jaoks värske. Mõningatele inimestele «An End Has a Start» meeldis, kuid «In This Light and on This Evening» mitte ning vastupidi. Seega on huvitav, kui on kuulajaid, kellele mõni album meeldib ning mõni mitte. See on sarnane sellele, kui mulle artisti üks plaat meeldib ja teine mitte, kuid vähemalt on see teekond.
Kõnealusest albumist on nüüdseks aga juba kaks aastat möödas ja paras aeg järjele. Millal võiks uut albumit oodata?
Loodetavasti 2012. aastal. Meil on hunnik lugusid, mõned valmis ja mõned kaugel sellest. Me valmistume nüüd selleks lükkeks, et kõik lood lõpule viia.
Vahepeal olete teinud koostööd erinevate artistidega väljaspool Editorsi. Kas otsite ise koostöö võimalusi oma sõprade ja lemmikutega või pigem leitakse teid ja tahetakse koos muusikat luua?
Me oleme salvestanud koos Elbow'ga ning esinenud R.E.M.'iga. Ma ausalt ei tea, et oleks veel mõni artist, kellega koos tahaks tööd teha. Võibolla mõni suurepärane naisvokaal, nagu Lykke Li või PJ Harvey. Kuid üldiselt ei. Tavaliselt koostöö tuleneb vastastikusest loomingu hindamisest.
Kuidas te ise oma muusikat kutsute? Post-pungist on nüüdseks asi vägagi erinevaks arenenud. Mis teie loomingut tänapäeval enim mõjutab?
Ma olen muusikast ümbritsetud. Enamus inimesi on. Tänu internetile on ligipääs muusikale avali. Sekunditega saad kuulata pea kõike muusika ajaloost. Sügavamale kaevumine aga nõuab enamat. Viimaste kuudega olen hinnanud Big Star kataloogi, mitmeid Prince'i albumeid, Soul Jazz'i EMAK kogumikku ning uut Antlers’i LP'd. Viimastel kirjutamissessioonidel olen püüdnud ennast mitte lasta mõjutada muust kui tunnetusest ja gruuvist. Enda muusika kohta ütleks «Gotham Pop».
Kas nn indie bändil on praegusel ajal väga raske Inglismaal läbi lüüa? Sealne skene tundub siit vaadates küll meeletu olevat. Kas UK's elab üldse noori inimesi, kes ei tegele muusikaga?
Tundub, et igaüks, kellel sülearvuti on, saab albumi salvestada ja välja anda. Ehk seetõttu tundub ka, et tänu tohutule hulgale on hakanud muusika kvaliteet langema. Ma ei tea? UK's, nagu ka paljudes teistes riikides, on palju annet, kuid tavaliselt on selle ande läbi surumiseks siiski vaja plaadifirmat, mis on omakorda raske, kuna keegi ei osta tänapäeval eriti plaate. Meediasaidid aitavad, kuid need lehed pole samuti kestvad. Ma soovitaks mitte-muusikutele minna pangandusse ja kõikidele keerata, kui et olla teisel pool.
Te olete esitanud kontsertidel juba ka paar päris uut lugu. Kas midagi Baltikumi publiku jaoks ennekuulmatut võime me oodata ka Positivus festivalil?
Festivaliperioodil on meil suhteliselt sama sett igal pool, seega YouTube räägib meie eest! Me lihtsalt ootame pikisilmi esimest korda Läti rahvale esinemist.
Te olete esinenud Soomes ja nüüd astute üles Lätis ehk mõlemal juhul vaid mõnikümmend kilomeetrit Eestist. Millal võiks teid Eestisse oodata esinema? Peale uue albumi tulekut?
Loodetavasti. See on koht, mida tahaksime kindlasti külastada. Keeruline on kõiki kohti tuuri ära mahutada.