/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Läinud nädalavahetusel tabas Lõuna-Raplamaal asuvat Vana-Vigala alevikku kümnendat aastat järjest esteetiline ja ökoloogiline katastroof nimega Hard Rock Laager – karmima traadimuusika festival, mida Eesti metallistid ootavad aasta läbi nagu lasteaialapsed sünnipäeva.
Vana-Vigala elanikkond viiekordistus kaheks päevaks ligemale paari tuhande peamiselt musta riietatud karvase mehe ja karmima olekuga naise arvel. Hard Rock Laager on väga sektantlik üritus, kus kohal vaid need pühendatud, kes mõistavad raskema traadimuusika salakeelt. Atmosfäär on esimestest festivalidest alates meenutanud ühtehoidva ja jõulise identiteediga suguvõsa kokkutulekut. Kusjuures uusi sugulasi paistab vaikselt, ent pidevalt juurde tulevat.
Muidu peamiselt kitsastes klubides kohtuva traadirahva jaoks on Vana-Vigala festivalist kujunenud igasuvine ridade ülevaatus: kui sind ei ole siin, siis ei ole sind olemas. Teisalt on Laager ainus kohalik rokifestival, mis žanrilise rassipuhtuse ideaali kohaselt oma nime väärib. Ometi tundub mulle iga korraga üha enam, et muusika on aina suurema hulga kohaletulnute jaoks rohkem ettekääne kui põhjus. Kahe lavaga peoplatsil pakutav ei suuda päevasemal ajal telklaagri melu, alevi vaatamisväärsuste ja karastavat suplust võimaldava jõerannaga võistelda.
Minu ainus etteheide sellele hästi ja südamega korraldatud üritusele puudutab toitlustust (vaid kaks müügipunkti) ning lavaesiste murulappide kvaliteeti.
Juubeliürituse kava oli kirju ja esinduslik – kokku 22 artisti, koduvabariigi bändide kõrval ansamblid Inglismaalt, Kreekast, Poolast, Taanist, Soomest, Ukrainast ja Lätist.
Esimese õhtu lõpetanud Napalm Deathi kontsert on iga grindcore’i kummardaja jaoks nagu paavsti visiit katoliiklastele – ka allakirjutanu silmis seisavad nad ammust aega sisuliselt väljaspool kriitikat. Ja seda eristaatust oli neil seekord vaja, sest nende etteaste kannatas algusest lõpuni tugeva ülevõimenduse all.
Teisele päevale teatraalse esitusega väärika punkti pannud My Dying Bride, keda võiks pidada melanhoolia maailmameistriks, sobiks oma helikeelelt muidu rohkem peiedele kui sünnipäevale. Ent peied need siiski ei olnud, sest ürituse peakorraldaja Kaido Haavandi (respekt, respekt, respekt!) hõikas enne kontserti lavalt maha, et festival toimub kindlasti ka tuleval suvel.