Väga palju pilte aasta tähtsündmuselt Rabarockilt!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rabarocki teine päev.
Rabarocki teine päev. Foto: Meisi Volt

Tuhandete jaoks on see aasta tähtsündmus. Meedia pasundab sellest mitu nädalat ette ja tagantjärele. Sellest on kuulnud iga eestlane. See on Rabarock, mis oli sel aastal järjekorranumbrilt juba kuues, ja mina ei ole sinna varasemalt veel kordagi jõudnud.

Seekord veeti mind ühtki vastuväidet aktsepteerimata lihtsalt kohale. Minu peas olnud kuvand Rabarocki kohta - platsitäis nahktagides ja tanksaabastes, needitud ja punkariharjadega inimesi - sai kinnitust. Aga õnneks sai lisaks sellele kinnitust ka paadunud rabarokkarite väide, et seal saab kaks päeva ja ööd õudselt mõnusalt aega veeta. Ärge laske end eksitada sellest, et jutustuses on välja toodud mitu negatiivset punkti, püüan lihtsalt edasi anda meie kahe päeva emotsioonid Rabarockilt, kus meil oli tegelikult väga lõbus.

Jah, Rabarockil sadas vihma, jah, seal esinesid Pendulum ja Sunrise Avenue, aga mitte sellest ei taha ma teile rääkida, sest seda teavad niikuinii kõik. Mina, erinevalt paljudest teistest, ei läinud sinna mingite ootustega ega ühtki konkreetset artisti kuulama.

Püüdsin end vabastada igasugu eelarvamustest ja saabusin reedel kell kolm Järvakanti puhta lehena... ja mõistsin üsna pea, et see oli viga. Selle asemel oleks tulnud end kas ülipositiivselt häälestada või toimuvaga pisutki kodulehe vahendusel kurssi viia. Nimelt tabas mind esimese emotsioonina siiras šokk, kui tuli välja, et telkimise eest tuleb maksta 10 eurot, ja mitte telgi, vaid inimese eest. 10 eurot! Et me läksime üritusele kahekesi, tähendas see kohe väljaminekut 20 eurot lihtsalt selle eest, et me saaksime oma telgi püsti panna.

Toredaks planeeritud nädalavahetus algas sisepingetega. Ma keeldusin kategooriliselt telkimise eest säärast röögatut summat maksmast, Richard aga, kelle jaoks see oli juba viies Rabarock, teatas, et pool pidu on telklas ja sinna on ilmtingimata vaja minna. Mismõttes me tulime siia telkima? Muusikat pidime ju kuulama! Etteruttavalt ütlen, et laagrielu osutus tõepoolest oluliseks osaks kogu üritusest. Ma viskasin koti õlale ja keerasin kannapealt ümber.

Olukord lahenes mõne tunni jooksul selliselt, et Riks ostis mulle omavoliliselt laagrialale sissepääsu tagava punase käepaela ning minupoolse pirtsutamise ja temapoolse diplomaatia tulemusel sidus ta pileti mulle lõpuks poolvägisi käe ümber ja vedas mu väravast sisse. Niipalju siis mu kangekaelsusest. Hiljem muide selgus, et varasematel aastatel (minu poolt kontrollimata andmetel) maksis telklapilet 20 krooni. Euro tõstab ikka küll hinda, ja mitte vähe!

Eraldi peatükk tuleb pühendada ürituse turvameeskonnale, kogu meie austuse juures nende vastu. Esmalt ei lubanud kollases vestis pika patsiga vanahärra meid mitte mingi hinna eest ürituse alale sõita, kuna meie autonumbrit ei olnud tema listis. Mõningased läbirääkimised ja kavalus lahendasid selle mure ja me parkisime lõpuks täiesti tasuta 200 meetri kaugusele telklaväravast, kusjuures suurem osa rahvast pidi oma masinad jätma tasulisse parklasse (järjekordsed 4 eurot) mitu kilomeetrit eemal.

Teine põnev olukord leidis aset teise päeva hommikul, kui üks üliagar turvameeskonna liige kontrollis telklaagri väravas kõigi väljujate käepaelu. See viis meid isekeskis diskussioonini, et milliseid sanktsioone rakendati nende suhtes, kel seda ette näidata polnud – visati välja või?

Ja veel kolmas, pisut piinlikkust tekitav olukord, mille juures ma ise ei viibinud, aga Richard kinnitab, et just nii see juhtus. Viimase päeva õhtul, kui pealaval mängis Public Image Ltd, oli Riks sunnitud lava eest lahkuma, et end mõne ärajoodud õlle võrra kergendada. Kuna aga välikäimlate ees oli meeletu järjekord, aga pissihäda ei andnud Riksule enam asu, läks ta käimlate kõrval asuvasse võssa. Oli juba oma asja ära ajanud, kui tema kõrvale ilmus kaks punases särgis turvameeskonna liiget, kes teatasid, et tema tegu on täiesti lubamatu.

Läbirääkimiste sisu jäägu korrarikkuja ja turvameeskonna vahele, aga nende tulemusena otsustati sinine festivali pael Riksu randmelt eemaldada ja ta välja visata, mispeale ta oli sunnitud pisut jõudu ja kiireid jalgu kasutama – pael jäi alles, aga punastes särkides tegelasi ta ülejäänud õhtu jooksul igaks juhuks vältis.

Kinnitamaks väidet, et laagrielu moodustas poole melust, kirjutan mõnest juhtumisest meie telgi vahetus läheduses. Teise päeva hommikul ärkasime kell pool kaheksa selle peale, et täpselt meie telgi kõrval oli juba viimased tund aega käinud äge inglisekeelne vaidlus holokausti ja natsismi teemadel.

Et me olime niigi vaid mõni tund tagasi sõba silmale saanud, oli seesugune valjuhäälne põhjapanev vestlus ilgelt häiriv. Riksu esimesed sõnad pärast ärkamist ei kannata trükimusta, ronisime kahekesi pahuralt telgist välja, et rahurikkujatele selgeks teha, mis me neist arvame. Üks kolmest mehest, Tallinnas elav austraallane, vabandas ette ja taha (“These guys brought me to the end of nowhere and it happened to be right beside your tent!” – Need tüübid tõid mu mittemillegi tagumisse otsa ja see juhtus olema täpselt teie telgi kõrval!) ning püüdis sigarettide ja õllega meie andestust osta.

Kogu lugu päädis sellega, et ausraallane jäi terveks päevaks meie seltskonna juurde ja oli väga aldis kõikvõimalikke kihlvedusid sõlmima ning kergendas seetõttu oma taskut eurohaaval päris mitme mündi võrra. Et meie seltskonnas oli päris mitu võitluskunstide harrastajat, sõlmiti kihlvedusid peamiselt maadlusmatšide peale, millega lõbustati ka teisi laagrilisi. Eriti lõbusad olid esimesed paar võitlust, mille üheks osapooleks oli austraallane ise, teadmata, et tema vastasel on judos must vöö. Võite ette kujutada tüübi hämmingut, kui ta mitu korda järjest mõne sekundiga puhtale ippon’ile visati, ilma, et ta aru oleks saanud, mis just toimus. Sellise huvitava sõbra leidsime siis.

Et Rabarock on formaadilt siiski muusikaüritus, oleks veider laval toimunut üldse mitte mainida. Välismaistest esinejatest on räägitud juba küll ja veel, mina võtan siinkohal vaevaks nentida, et eestlased on tegijad! Päris kindlasti ei jäänud J.M.K.E, Def Räädu, Rock Hotel või Singer Vinger alla paljukiidetud Pendulumile või Public Image Ltd.’le. Eesti bändide kontserdid olid minu jaoks isiklikult veel ägedamadki. Singer Vingeri laupäevaöine kontsert oli festivalile ülivinge lõpp, raudselt üks Rabarocki tipphetki.

Tõenäoliselt ei ole Rabarock üritus, kus võiks üksi kaks päeva muusikat naudelda. Samuti ei ole mõistlik minna vähetuttava või ebameeldiva seltskonnaga, kui te külg külje kõrval telgite. Kaasa tuleb võtta suurel hulgal tolerantsust, sest külastajate seas on nii karvaseid kui sulelisi ja paraku ka ülijoobnuid, kelle peale iga kord vihastades kulutate kahe päevaga oma närvirakud lihtsalt ära.

Mööda ei saa minna ka praktilistest vajadustest – varustage end suure hulga söögi ja joogiga või päris kopsaka rahakotiga, sest purk õlut maksab festivalialal 2.50 ja toiduhinnad algavad umbes viiest eurost, mõne pisut odavama erandiga. Rääkimata sellest, et suures lõbutsemistuhinas võib tunduda vastupandamatu kraana tipust benjihüpe sooritada või muudmoodi raha iseendasse investeerida. Niisiis – ühes tuleb võtta palju head meelt ja muusikalembus, telk, toit ning rahakott puuga selga ja näeme järgmisel Rabarockil!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles