Eesti superstaari Liis Lemsalu salasoov oli osaleda tõsielusaates

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liis Lemsalu.
Liis Lemsalu. Foto: Jelena Rudi

Rahvusvahelise tele­formaadi järgi tehtud kodumaine «Eesti otsib superstaari» järjekordne saaga kulmineerus lõppenud nädala viimasel päeval.


Võitja, uuel aastal keskkooli viimasesse klassi minev Liis Lemsalu sai peavõidu, preemiaraha ja lepingu rahvusvahelise plaadifirma gigandiga Universal Music.

Pink, kus istuvad ees Jana Kask, Birgit Õigemeel ja Ott Lepland, sai kaalu juurde uue superstaari võrra. Uurisime värskelt superstaarilt lähemalt nii tema varasema muusikalise teekonna kui saates ja superfinaalis kogetu kohta.

Kust tuli idee superstaarisaates osaleda?

Mul on alati mingisugune asi kripeldanud, et ma lausa pean minema ja proovima mingisse reality show’sse. Võib-olla mitte just reality, aga ehk talendiotsingud või midagi sellist. Mõtlesin sellele juba varem, aga tundsin, et olen liiga noor ega ole valmis. Kui ma 18 sain ja kuulsin, et saatel tuleb uus hooaeg, siis olin kindel, et lähen. Ütlesin emale, et ma lähen. Mu vanemad olid üsnagi nõus sellega.

Milline laul sulle kollase kaardi (edasipääsu telesaate esimesse ehk teatrivooru – toim) tõi?

Whitney Houstoni lugu «Saving all my love for you». Ainult Rein Rannap ütles mulle «ei», kuid pääsesin edasi teiste kohtunike häältega.

Kui raske on kohtunike ees seista ja kuulda, mida nad sinu sooritusest arvavad?  

Artistina väga raske. Läksin lavale mõttega, et pean laulma ning end hästi mitmekülgselt ja erinevalt näitama, kuigi ma juba tegelikult mingil määral tean, mida ma tahan ja mis mulle sobib. Lihtsalt saate formaat nõuab, et see pole piisav, kui jääd kogu aeg ühte kohta. Enese leidmine läbi uute žanrite on veidikene raske, aga samas jälle huvitav.

Mis sulle siis täpselt sobib ja meeldib?

Mulle meeldib souli laulda. Ja arvan, et artisti muusikaline maitse kujundab ka tema enda n-ö olemuse ja oleku. Mulle on soul alati väga meeldinud. Samas kuulan ka rokki üsna palju.  

Nimeta palun mõni artist, kelle muusika sulle endale meeldib.

Beyoncé on inimene, keda ma ainult ei kuula, vaid naudin teda ka ekraanilt vaadates.

Ta minu vaieldamatu lemmik, temast suuremat artisti minu jaoks ei leidu. Valisin ka oma võidulooks tema loomingust «Crazy in Love». Mõtlesin, et kuna nüüd on tegu minu viimase esitusega, siis miks mitte teha veidikene show’d. Mul oli võimalus seda teha ja kasutasin seda. Samas artistidest meeldib mulle veel Screamin Jay Hawkins. Tal on nii huvitav tämber, selline midagi soulist ja džässilik. Lisaks meeldib mulle veel Prince, oma hiilgeajal oli ta ikka väga kõva tegija.

Räägi veidi sellest, kuidas sa enda jaoks laulmise avastasid.

Minu kõige esimene kokkupuude laulmisega oli 1. klassis, meid pandi laulma ja valiti välja lapsed, kes võiksid Ellerheina koori kandideerida. Kvalifitseerusin, kuid sain seal vaid põgusalt laulda, siis tuli ette see Norra minek. Laulsin seal ka veidi aega mingis kooris. Tagasi Eestis olles soovisin minna laulmist ka mingil määral õppima.

Läksin laulu- ja tantsukooli WAF kõigepealt tantsima. Kuna laulukool on samas majas, kuulsin trenni minnes pidevalt laulmist ja mõtlesin, et miks mitte sinna ka proovida.

Elasid Norras umbes neli aastat. Mida sa sellest kogemusest jagada sooviksid?  

Tundub, nagu see oleks terve igavik tagasi. Kui ma ei eksi, siis olin kaheksa- või üheksa-aastane, kui kolisime. Mäletan üht seika väga eredalt – sõitsime rongiga, tee oli üsna pikk ja selle lõpus ootas meie uus kodu. Alles teepeal jõudis mulle kohale, et me oleme uues kohas, mul pole mitte ühtegi tuttavat nägu.

Ma olin nii pisike ja lõin kartma. Ütlesin vanematele, et ma ei usu, et ma selle keele selgeks õpin ning et tegime vale valiku. See oli raske, kõik jäid Eestisse maha. Kuulsin vaid norra keelt. mõtlesin, et ma ei saa midagi aru ja kuidas ma lähen suhtlema. Olin väike ja segaduses.

Aga see, kuidas sealsed inimesed võtavad inimesi oma kultuuri vastu, on täiesti hämmastav. Nad üritavad teha seda uustulnukale nii mugavaks kui üldse võimalik. See oli hästi tore ja toona minu jaoks poole lihtsam.

Tagasi Eestis oli alguses samuti hästi raske, olin oma puberteediea kulminatsioonis. Vaatamata sellele olin vist üllatavalt normaalseks jäänud. Samas selles eas elatakse asju kuidagi poole raskemini läbi, algus oli siin tõesti raske.

Oled ehk mõelnud sinna tagasi minemisele?

Olen mõelnud, et kui ma nüüd järgmisel aastal keskkooli lõpetan, siis miks mitte minna sinna ülikooli. Seal on see tasuta, aga jällegi kaasnevad väikesed vigurdused, peab töö leidma ja elamiskoha. Pole lihtne, aga sellised mõtted on olnud.

Soovid laulmist õppida või midagi muud?  

Ma olen mõelnud siiski ka millegi muu peale, aga hetkel ei tea. Sellele polegi tegelikult mõelnud, et seal laulmist õppida, laulda oleks väga tore. Kindlasti on seal selleks ka võimalus olemas, aga ma ei ole uurinud ega sellest praegu teadlik.

Läheme tagasi saate juurde. Millised emotsioonid sind valdasid, kui sinu nimi ümbrikust välja võeti ja said teada, et sina oledki järgmine superstaar?

Emotsioonid… Tead, see kõik on nii emotsiooniderohke, kõik, mis praegu toimunud on ja kõik need kuud, mis on nüüd möödas. Selline kergendustunne oli veidike, et nüüd on läbi. Ükspuha, mis nimi sealt oleks tulnud. Mul oli seesmiselt väga hea olla. Olin jõudnud siia, kuhu ma tahtsin jõuda ja see oli mu eesmärk – tahtsin kogeda superfinaali.

Esinesid esimest korda nii suurel laval. Kuidas oli?

Tundsin ennast tegelikult veidikene vabamalt. Võimalik, et oma osa oli nii rohkearvulisel publikul ja sellel, et nendelt saadav energia oli kuidagi suurem. See, kuidas nad seal kiljusid ja rääkisid, andis rohkem jõudu. Väga-väga meeldiv oli esineda, tõesti vapustav.

Mis su vanemad sulle ütlesid?

Mis mu vanemad ütlesid? Ma tean, et nad elavad mulle hinges väga kaasa. Nad olid õnnelikud.

Millise looga sa viimases saates ise kõige rohkem rahule jäid?

Tegelikult meeldis mulle kõiki kolme väga laulda. Etta Jamesi lugu «At last» oli sellise žanriga, mis mulle endale sobib ja meeldib. Siiri Sisaski lugu «Mis maa see on» oli jällegi midagi teistsugust. Samas mulle väga meeldis seda lugu laulda. Ja «Crazy in love» oli hoopis midagi muud.

Esmaspäevast on raadiotes sinu ja Artjomi singel. Räägi sellest palun lähemalt.

Singel «Kõnnime seda teed» on tegelikult väga aktuaalne laul meile mõlemale. Tegemist on nagu teega, mida Artjomiga läbinud oleme ja mida ka teised artistid läbima on pidanud, et siia superfinaali jõuda ning sellest saatest edasi areneda. Loo sõnad kirjutas Aapo Ilves ja viisi lõi Tarvo Valm.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles