Lauri Vahtre
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
1925. aastaks oli Vabadussõda mitme aasta taha vajunud ja majanduses esimene buumiaeg koos sellele vältimatult järgnenud kriisiga üle elatud. Eesti riik ehitas ennast järk-järgult üles.
Tooma valik – sõjavägi – oli sõja läbi teinud vaesest perest poisi jaoks igati loogiline. Samuti on mõeldav temasuguse noore ohvitseri liikumine sõjaväest piirivalvesse, eriti juhul, kui ta selleks ise soovi avaldas.
NSVLis kui militaarses riigis peeti enesestmõistetavaks, et piire valvab sõjavägi. Eestis täitis sõjavägi seda ülesannet vaid Vabadussõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Juba 1922 asuti looma armees lahus seisvat piirivalve valitsust, mis allus siseministeeriumile, st tsiviilvõimule.
Koosseisud komplekteeriti sõjaväelastest, kes asusid tööle lepinguga.
Indreku-suguse noormehe puhul oli loogiline astuda ülikooli. Tollal oli tavaline, et tudeng õppis mõne aasta üht ala, näiteks majandust, siirdus siis hoopis juurasse ja lõpetas ülikooli võib-olla geograafina. Indreku ülikooliteest me midagi lähemat teada ei saa, kuid pole üllatav, et ta valib lõpuks isa eriala ja kavatseb hakata advokaadiks.
Siinses loos näeme teda esialgu äsja ülikooli lõpetanud mehena, kes alles taotleb advokaadiabi kohta. See oli konkreetne amet.
Vandeadvokaadi abi ei olnud midagi sekretäri- või assistendi-laadset, vaid advokaatide korporatsiooni liige, kes võis oma patrooni järelevalve all tegutseda peaaegu samade õigustega kui pärisadvokaat. Patrooniks on Indrek valinud omaenda isa, milles võiks näha mõningast mugavust.
Vandeadvokaadi abina oli töötanud ka Konstantin Päts, kuid tsaariajal (tema patroon oli Jaan Poska) ja iseseisvas Eestis ta enam advokatuuri liikmeks ei astunud. Selle asemel täitis ta elu poliitika ja ka äri.
Paraku läks tema osalusel 1919. aastal rajatud Harju Pank 1925. aastal pankrotti, mis tõi mõnele panga nõukogu liikmele ka vanglakaristuse.
Neist suurim, üle kolme aasta, määrati Madis Jaaksonile, kes oli panga peamine asutaja. Pangalugu määris Pätsi mainet kaua, ehkki otsest süüd tal selles ilmselt polnud.
Siinses loos korduvalt mainitud Pätsi Toompea-korter oli tegelikult suurejooneline valdus, mille katusel praegu lehvib Soome riigilipp. Päts paigutas sellesse hoonetekompleksi hulga raha – ja ehitas sinna tõepoolest ka sauna –, kuid ei suutnud seda enda käes pidada. Ta oli juba 1923. aastal leidnud oma 2000 ruutmeetrile üürilised ehk Soome ja Ungari saatkonna ning pakkus 1925. aastal kogu kompleksi soomlastele.
Soomlased ostsidki selle 1926. aastal 25 miljoni Eesti marga eest ära, mis oli küllaltki suuremeelne hind. On oletatud, et sellega osutati raskustesse sattunud riigimehele teadlikult teene. Pole siiski teada, et mõni Kallaste moodi advokaat oleks seda tehingut tagant tõukamas käinud, ammugi veel omaniku teadmata.
Teisalt saadi enda kätte unikaalne kinnistu, mis rõhutas Soome erilist positsiooni Eesti «vanema vennana». Pätsile võimaldati suulise lepingu alusel jääda sealsamas üüriliseks – seda võimalust ta 1940. aastani kasutaski, ehkki rajas Kloostrimetsa endale eeskujuliku talu.
Kui selle loo peategelased kohvergrammofonilt džässi kuulavad ja selle saatel jalga keerutavad, on see igati ajastupärane. Džäss levis juba enne Esimest maailmasõda, kuid just 1920ndaid nimetatakse «kergemeelseteks» ja džässil on selles oma osa. Kohvergrammofon – võrrelgem seda papa Kiire suure ja raske imemasinaga («Mingem üles mägedelle…») – laiendas muusika tarbimist ja levikut; tulemas oli raadio.
Eesti põhjarannikul jäid 1920ndad ajalukku ja rahva mällu salapiirituse ajastuna. Eestis oli kehtinud kuiv seadus aastail 1914–1920 (olemata seejuures päris kuiv); soomlased kehtestasid oma kuiva seaduse 1919 ja see oli jõus 1932. aastani.
Selle ajaga veeti Eestit Soome lugematu arv kanistreid piiritust ja teeniti raha, mille täpne suurus pole teada, kuid mille suurest hulgast annavad tunnistust «piiritusekuningate» uhked häärberid päris paljudes rannakülades.
Eestile ei teinud see keelatud äri mingit kahju, kuid korra ja seaduse nimel ning lugupidamisest sõbraliku naaberriigi vastu püüdsid politsei ja piirivalve seda igati takistada. Ses võitluses ei puudunud öised haarangud, vinguvad kuulid, konfiskeeritud sõidukid ega muidugi ka ohvrid.
On veider, et rahvasuu kuldab peaaegu et kangelasteks nii panga-, mere- kui maanteeröövleid; piiritusevedajatega on sama lugu. Olles õiglased, tuleks hea sõnaga meenutada ka nende püüdjaid, nagu Toomas Roo.