TOP 5: Kersti Kaljulaidi säravaimad mõtted presidendi ametiaja jooksul
3. oktoober 2017, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/23/6483807t1he642.jpg)
3. oktoobril 2016 valis riigikogu 81 poolthäälega Eesti vabariigi presidendiks Kersti Kaljulaidi. Värskelt ametisse astunud president lubas aasta tagasi, et ta on president, kes on alati rahva jaoks olemas ning valmis kuulama inimesi Võrust Vormsini. Aastaga on ta teinud visiite kõigisse Eesti maakondadesse. Tundmatu nimi tekitas nii mõneski eestlases umbusku ja teadmatust. Kindlasti on ta need arvamused ümberlükata suutnud oma ausate kõnedega, mis on koputanud nii mõnegi poliitiku või ametniku südametunnistusele ja välja toonud Eesti ühiskonna valupunktid. Jagame teiega tugevamaid mõtteid, mis on kõlanud Kaljulaidi kõnedes.
«Ei ole eetiline manada, et pooltel meist on oma rahvusest ja soost tulenev ülim, isegi omaenda tahtest ülim kohustus saada lapsed. Enesekindel rahvuslane teab, et need lapsed tulevad hästi hoitud riigis nagunii.» kõne tänavuselt Arvamusfestivalilt.
«Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud.» Arvamusfestivali kõnest «eetiline riik ei mängi oma rahvaga».
«Kool on põnevam ja vähem hirmutav, kui pisikesest peale on kool ka emme ja issi, mitte ainult õpetajate ja laste vaheline asi, mille peamist kokkupuutepunkti väljendab lapsevanema raske ohe, kui laps ulatab talle lastevanemate koosoleku kutse. Muidugi huvitab ka Eestis vanemat see, kuidas lapsel koolis läheb. Vahe on selles, et Kesk-Euroopas huvitab minu meelest vanemaid seegi, kuidas koolil läheb, ja kõikvõimalike ürituste kaudu annab kool ka vanematele vastu.» Lõik Õpetajate Lehes ilmunud artiklist «kuidas innustada avalikkust aitama kooli huvitavamaks muuta.»
«Meil käiakse minis. Naine on peres vähemasti võrdne, aga tihti see, kes otsustab. Religioon – meil usutakse vaikselt, seda, mida soovitakse, koos mõttekaaslastega. Usk ei sekku tööellu, kooliellu, koolitoidu valikusse jne. Eestis on religioon südameasi, vaikne asi. Võib-olla tahame mõned põhimõtted isegi seadustesse kirja panna, kuigi seda on raske ette kujutada. Miks keelame burkad, kui me ei keela meeste pikki hõlste ja Ararati-rätte? Juudimütse? Kas luteri kiriku õpetaja tohib oma rüüs bussiga kirikusse sõita või peab riided vahetama kohapeal? Jällegi – kui suudame sõnastada probleemi, leiame ka lahenduse.» Avaldas artikli eelmise aasta märtsikuus, kui oli veel Euroopa Kontrollikoja liige.
«Kõigile kättesaadav haridus tagab vabad elustiili valikud. Kõigile kättesaadav arstiabi tagab terve rahva. Palju rohkem pole vaja. Võib minna metsa, kirjutada luulet ja elatuda mustikate korjamisest, tulla toime vähesega. Sest haridus on kättesaadav ka sellise valiku teinud inimese lastele.»