Arvustus: Destiny 2 - üle miljoni mängija, aga arvutiversioon ei ole veel väljaski
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahet pole, mida mõeldi esimese Destiny kohta ja kui vähe temas mängu oli – aastal 2014 oli tegemist kindlasti ühe tähtsaima teosega. Sama reegel kehtib ka selle järje kohta, mis on juba ületanud 1,2 miljoni mängija piiri nii, et arvutiversioon pole veel väljaski.
Destiny 2, mille beeta oli piisav, et mind selle soetamises veenda, oli lõbus kogemus. Põhilugu oli üpriski hea ja pea 2-3 korda pikem ning sisutihedam kui esimeses osas.
Kõigile, kes vähegi antud mängust huvitatud, teadaolevalt keskendub Destiny 2 põhilugu Cabalide rassi pahalase Dominus Ghauli rünnakule Maa suunas. Täpsemalt on kurjami eesmärgiks müstilise kosmosepalli nimega Rändaja ning tema võimete anastamine. Tänu sellele lastakse pilbasteks esimese Destiny ajal mängija koduks olnud Tower koos kõikide eelmises mängus raske töö ja vaevaga kogutud eksootiliste relvade ja rüüdega, tagatipuks võetakse mängijalt ära ka kõik tema võimed. Osa loost on seega pühendatud mängijale endale, tema võimete tagasihankimisele ning oma mentorite päästmisele ja veenmisele, et inimkonna kaitsmise eest vastutavad Valvurid suudavad võita. Kestvus kogu sellel seigal on umbes 6-7 tundi, aga kuna ma mängisin üksi, siis julgen väita, et sõpradega muutub see umbes 5-tunniseks seikluseks.
Asukohti, kus tulnukatega madistada, on kokku neli. Maa, kus seekord mindi Venemaa kosmodroomi asemel hoopiski Euroopa Surnud Tsooni (mis on kusjuures kohutavalt lahe koht); Saturni suurim kuu nimega Titan, mis on üleni vee all ning täis platvorme (loe: enamus surmadest tekivad tänu gravitatsioonile); Nessus – kääbusplaneet kuskil Uraani ja Neptuuni vahel, mis on poolenesti Vexide rassi poolt robotiks transformeeritud; ning Io, Jupiteri kuu, mis on mängu kõige väiksem ja igavam planeet. Üks lisasihtkoht avaneb mängijatele peale põhiloo läbimist.
Maailmad on avatud ning üpriski suured. Annab kohe tunda, et antud mängu mittetoomine eelmise generatsiooni konsoolidele on lubanud Bungiel ambitsioonikamaks minna ning seetõttu on tegevusi ning mastaapi rohkem. Peale tavaliste patrullmissioonide on saadaval ka seiklused, ehk miniülesanded, mis on kokku pandud umbes 4-5 patrullmissioonist, ent neile on lisatud ka narratiiv ning neil eksisteerib seega isegi n-ö päris sisu. Koobastes müttamine on pea iga rollimängu üks põhilisi osi, niisiis on ka Destiny 2 nendest oma versioon nimega Kadunud Sektorid, kus koopas redutseva bossi mahanottimisel saab mängija ligipääsu aardekirstule. Patrullid on kaardil hõlpsasti nähtavad (mis on minu meelest terve selle mängu kõige parem uuendus, sest enam ei pea orbiidile minema, et planeetide vahel rännata), mistõttu ei pea kasutama mingit ebausaldusväärset internetiäppi.
Ka nänni on ohtrasti ja palju (kohati on kraam, mida mängijaile jagatakse nii tuline, et arendustiim peab selle mängust suisa eemaldama). Lisaks eelnimetatud tegevustele on mängus ka mitmikmängu portsjon, mida ma isiklikult eriti ei mängi, sest Destiny 2 pakutav 4v4 ei sobi mulle mitte üks teps… kuid siiski suutsid mu klannikaaslased mind veenda nendega mängima Trials of the Nine mängulaadi, kus me suutsime ülimalt edukad olla). Ka iganädalased Nightfall Strike missioonid on tagasi, seekord aga ajalimiidiga, mille pikendamiseks on erinevad modifikatsioonid. Muidugi on olemas ka Raid, nimega Leviathan, kus 6 mängijat seisavad vastu Cabalide keisrile, Calusele. Mehaaniliselt on minu arust tegu kõige kompleksemaga neist, mis minu tiimil pea 5 tundi aega võttis).
Nüüd, kus on headest asjadest räägitud on, tuleb ka piitsutada. Kelle hea mõte oli teha rüüde ning relvade värviskeemid ühekordse kasutusega asjadeks? Mikromaksed on minu jaoks vastuvõetamatud, eriti kui nad on mängus, mille eest ma olen juba täishinda maksnud. Neid saab küll teenida ilma sentigi maksmata, kuid ikkagi on nõme, et mul võib olla küll 3 väga lahedat ühe tooni värvainepakki, kuid rüüosi on 4 (pea, keha, käed ja jalad) ning seetõttu pean mõttetult vaeva nägema, et saada uus ere Engram, peale mida selgub siiski, et soovitud värvi ma ei saanudki. Peärast seda, kui kõik missioonid läbitud saavad, pole suurt midagi teha. Loomissioone ei saa uuesti mängida ning Strike on saadaval ainult loendites, mitte kaardil endal. Mitmikmängus saab valida ainult kas Quickplay, kus on n-ö pühapäevamängurid, või Competetive, kus on koos tõsisemad vennad. Mängulaadi ennast aga valida ei saa, vaid peab leppima sellega, mis antakse. Vihkan Supremacy’t – see on mõttetu objektiivile rõhuv mängulaad, kus tiimikaaslased ei tea, kuidas mahakukkunud asjadele vastu minna. Ja asi, mis mulle kõige rohkem vastu hakkab, on tiimide suurus. Tahan sõpradega PvE asju teha? 3 inimese tiim. Raid? Pean 3 inimest veel juurde otsima. Tahan mitmikmängu teha? Pean 2 inimest ära saatma. Lihtsalt nõme.
Destiny 2 on sellele vaatamata aasta üks suurim mäng, mida saab kõige paremini kirjeldada kui esimese Destiny kõik 3 aastat kokku panduna, aga vähema mõttetu mölaga. Võin öelda, et olin üsnagi rahul ning minu PlayStation 4 konsooli jääb see mäng tükiks ajaks.
Muusika oli ka väga ilus.