«Ringvaade» läks president Kersti Kaljulaidile külla tema töökabinetti. President istus sel hetkel töölaua taga ja töötas aktiivselt.
Kersti Kaljulaid avas end «Ringvaates» uuest küljest: mida teeb president, kui uni läheb ära ja mõtted hakkavad siblima?
«Katsume hästi viisakad ja vaiksed olla, sest president, nagu te näete, istub töölaua taga ja töötab aktiivselt. Sest presidendi töö, ma ei tea, on suures osas see, et väga palju tuleb lugeda ja mõelda ja kirjutada. Kas see on presidendiameti puhul üks kõige raskem asi, et...» uuris Reikop ettevaatlikult.
«... tuleb mõelda?» naeris Kaljulaid. «Ei ole, aga kirjutamist on küll väga palju. Septembrikuus on viis pikemat kõnet, homme hommikul on neli eellindistatud tervitust erinevatele üritustele. Kuna ma kirjutan väga palju oma tekstidest ise, siis jah, see ei ole väga haruldane leida mind siit arvuti taga.»
Reikop uuris, et kust tulevad head ideed, kui aastas tuleb kirjutada sadu kõnesid.
«Üks hea asi on see, et suuremad mõtted ja ideed vajavad korduvat ülekordamist ja lahtirääkimist. Näiteks «Õmblusteta ühiskonna» kontseptsioon, kus minu nägemuses meie kohalikud omavalitsused on eelkõige pühendunud oma kogukonna heaolu tagamisele koostöös nende samade kogukondadega. See ei saa meile omaseks ilmselt ühe aastaga, tuleb rääkida kauem. Neid teemasid, mis korduvad minu sõnavõttudes, on päris palju. Loomulikult, uued mõtted on ka alati teretulnud. Neid ootan ma kõikidelt eestlastelt,» rääkis Kaljulaid.
Kaljulaid lisas, et kõnedes on alati püütud leida paras toon, et olla konstruktiivne, aga mitte märkamatu.
Reikop uuris, kas Kaljulaid on eluga presidendilossis harjunud ja kas ta tunneb end uues kabinetis hästi.
«Ma ei mäleta, et ma oleks ühelgi töökohal tulnud tööle, vaadanud oma kabinetti ja öelnud, et oi, see mulle ei meeldi ja seda tööd ma teha ei taha. Ma niimoodi ei mõtle üldse sellele majale siin. Aga mulle tundub, et me oleme seda kohandanud nii, et meil on täna rohkem ruumi siin vastu võtta külalisi. Meil on all suur salong, mis varem oli korteri osa ja mis nüüd on mõeldud külalistele. Muidugi käivad siin ka minu enda külalised. Seda on siin lihtsam korraldada, kasvõi minu enda julgeoleku pärast. Nii et ma arvan küll, et ma tunnen end siin hästi,» rääkis Kaljulaid.
Kaljulaid kergitas saladuseloori ka presidendi argipäevast.
«Täna on väga suur kirjutamise päev. Hommikul vaatasime korra üle tulevad välisvisiidid, seal toimuvad sõnavõtud ja siin ma püüan kirjutada neid steitmente, mida on kiiresti tarvis. See nädal ongi rahulikum hoog, sest septembris olen ma suure osa kuust kusagil mujal. Tavaline päev näeb välja selline, et kui on hästi palju kirjutamist, siis ma võin ka juba kella viiest-kuuest hommikul leida ennast arvuti tagant, sest uni läheb ära ja mõtted hakkavad siblima. Siis on parem kohe kirjutama hakata. Siis teed väikese hommikusöögipausi ja kui on kooliaeg, siis õnnestub ehk hommikul lapsi näha, kui nad ärkavad. Nüüd suvel tulen tavaliselt mina enne ära, kui nad on tõusnud. Siis tulen siia tööle ja tuleb see osa, mis rahvale rohkem nähtavam. Mul on väga hea meel, kui mul õnnestub kolm-neli korda nädalas teha midagi liikuvat, sõita rattaga või joosta. See teeb tavaliselt pea uuesti värskeks ja siis saab õhtul veel enne magamajäämist jälle kirjutada, kirjutada, kirjutada ja vahel ka lugeda,» rääkis president.