Oma seitsmenda kauamängivani jõudnud kunagine popiprintsess on nüüdseks ammu suureks kasvanud ja palju läbi elanud, kuid näeb jätkuvalt sile välja. Olemuslikult on Britney kultuurifenomen, muusika on seejuures teisejärguline.
Britney Spears “Femme Fatale”
15. aprill 2011, 08:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult peaks Britney oma eluga olema hoiatav eeskuju kõigile lapsevanematele, kes oma tütrekesed nukuks võõpavad ja nagu pügatud tõukoerad minimisside konkursile saadavad. Ameerikas on selline “little miss” elu üle igasuguse piiri läinud ning eks see aja juuri alla Eestiski. Sellest haigest kurbkoomilisest tegevusest valmis mõne aasta eest suurepärane linateos “Väike miss Päikesepaiste” (Little miss Sunshine), mida väga soovitan.
Kas aga soovitada suure missi Britney Spearsi albumit “Femme Fatale”? Esimese hooga absoluutselt ei soovita. Sünteetiliseks keeratud häälega neiu laulmas lollaka eurotümaka saatel ei ole midagi sellist, mis kellelegi korda võiks minna. Plaadi esimesed lood ja singlitena väljastatud “Till the World Ends” ja “Hold It against Me” on halvad laulud. Ah, mis siin agooniat pikendada – kõik plaadil leiduvad laulud on niisama halvad kui kuuks ajaks voodi alla unustatud piimavorstivõileib.
Kuid oma kummalisel moel on “Femme Fatale” täiesti lummav taies. Selles on kõike liiga palju, värvid on äärmiselt paksud, viited intiimsusele rämedalt otseütlevad ja õrnast häälest hoolimata omajagu jõhkrad. Selles on varjatud sügavusi, nagu “Othellos” ja mingis kaljas, nagu keegi provintsinäitleja telekas väidab.
Britney on nii kõva mutt küll, et võib teha, mis tahab ega pea ennast kellelegi tõestama. Ta valab kuulajad saasta ja hingehädadega üle, aga see on meelelahutus, kliki- ja rahamasin. Britney fenomenile, miks teda nii suurel hulgal tarbitakse, armastades ja vihates, annab võimaliku seletuse “South Park”, mille üks episoode kulmineerub Spearsi ohverdamisega. Britney on lunastaja, kelle ohverdamisega kindlustab inimkond endale jätkuva heaolu. See pole sugugi nii vale, sest tõuseb ju Britney igasugusest põhjast, ilmselt surmavallastki üles.
Muusikaliselt jääb “Femme Fatale” alla Madonna või Kylie Minogue’ mis tahes helikandjale, kuid seda veidrat ja kaasahaaravat power’it, suurt annust eneseirooniat, jaburust ja ausust on Britney uuel plaadil enam kui eelmainitud kahel popiemandal.
Kuigi ülal sai öeldud, et kõik laulud “Femme Fatalel” on halvad, on nad tegelikult hoopis head, Britney loob ise konteksti, sobitub sellesse ja kõverdab reaalsust. Kogu ülima sünteetika, mis loost loosse kõrva karjub, lõpetab naturaalses laadis pala “Criminal”, puhta hääle ja lihtsa flöödiviisiga ilusasti komponeeritud mõtisklus, mis juhatab kuulaja Spearsi loodud tegelikkusest kättpidi välja.
Jah, Britney oskab ja suudab kõike. Britney Spears on suurem kui elu ise. Nii Karl Marxi “Kapital”, Sigmund Freudi “Unenägude tõlgendamine” kui Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” on inimkonda tema tulekuks ette valmistanud. Ainult ignorandid pole neid teoseid lugenud ega saa seetõttu ka “Femme Fatale’ist” aru.