Dokumentaalfilm “Kuku: mina jään ellu”
Filmi tegid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi, tootis Kuukulgur Film.
Pikkus 88 minutit.
Vaata kinode kavasid siit.
Portreefilm Arvo Kukumäest “Kuku: mina jään ellu” on ülemlaul tema kaasale Marit Merile.
Ühtlasi on see dokumentaaltaies näide sellest, kuidas paari aasta jooksul saab kaamerast ja kaameramehest orgaaniline osa pereelust.
Kas laulatamata Kuku ja Marit on pere? Palju enam, kui enamik laulatatud paare. Suur osa comme il faut’ peredest ei hooli teineteisest sedavõrd ega ole sellises sidemes nagu need kaks sõgedat.
Meie, filmi “Kuku: mina jään ellu!” vaatajad, saame sellest teada tänu sellele, et kumbki kaasadest ei esine kaamerale, ei krambita ega pabista. Ka ülejäänud seltskond – Kuku kodukandi rahvas Setumaalt, kinoinimesed, usuinimesed, eksortsistid – käituvad selles filmis nii, nagu kaamerat polekski.
Purjus ja katkine
Usuinimeste ja sensitiivide juurde veab Marit Kukut selleks, et viinakuradit välja ajada. Arvo näitab ausalt, et mida upsakama mulje inimene jätab, seda nõrgem ja haavatavam ta on.
Samal ajal näeme tänu sellele, et filmi tehti mitu aastat, tuhandet erinevat Kukut: tema filmirolle, Evelin Kivimaa kirjutatud raamatu tarvis pildistamist, filmiheerost seltskonnas ja võtetel.
Selle galerii krooniks näib kaks kuud järjest joonud ja näoli Tatari tänava paekivides kroolinud Kuku välja nii, nagu talle oleks grimm tehtud. Nii koletut paistetust ega lõhkist lõusta pole olemas. Ega nii kiiret taastumist kui laastatud Kukul. Üleloomulik olend.
Mis puutub Tatari tänavasse, siis koht, kus Marit ja Arvo elavad, on kadunud riigikontrolli Hindrek Meri pärand. Hindrek oli teatavasti Lennart Meri vend, seega kuulub tuhandes probleemis ja kompleksis visklev Kuku rahvuslikku eliiti. Ka väga purjus ja katkisena. Ja Marit jättis tema pärast oma senise pere.
Kukuga elades surfab see suur ja kaunis naine otsekui ookeanil. Kaheksa lainet kingivad talle väärika, vaimuka ja elegantse mehe. Üheksas on järjekordne tsükkel.
Dokumentaalfilm näitab meile, mitukümmend korda on ilus Marit püüdnud sellest karismaatilisest ja teravast mehest loobuda, kui palju kordi teda Wismarisse tassinud ja tuhandeid kroone maksnud, et oma meest kuradi käest päästa.
Näeme, kui leplikult noorproua Meri vaatab pealt iga järjekordset korgi peale astumist. Tehes ise kõrgtasemel rahvusvahelist haridustööd, talub võimas kaunitar seda, kuis luksuv ja kögisev mees teeb joogisena lähedastele haiget: naisele, südamesõber Heino Seljamaale, abivalmitele sensitiividele ja usuinimestele. Loom on valla ja nii siiralt, isegi ükskõikselt pole seni ükski Eesti ega vist maailmagi tõsielufilm sedalaadi sisekosmost näidanud.
Üleinimlik pühendumus
Elades poolteist tundi kinos kaasa Mariti üleinimlikule pühendumisele, tekib küsimus, mida ta leiab säherduses sõgemehes, kes on sagedamini saast kui šikk. On see mees talle lemmikloom, lapse aseaine?
Ilmselt on see maailma kõige veenvam lugu tingimatust armastusest ja eneseohverdusest, mis teeb naise õnnelikuks ka siis, kui ta parasjagu kakleb, nutab ja kaasalkohoolikuna purjutab.
Tänu armastusele ongi Kuku elus ja tuleb iga üheksanda laine harjalt maha. Tänu sellele teeb ta ikka veel rolle, mis on suured isegi siis, kui teksti õieti polegi.
Ka filmi “Surnuaiavahi tütar” viielauseline hauakaevaja roll läheb üsna kindlasti tükkis üle õla sülitamisega Eesti kinematograafia ajalukku.
Üle vasaku õla sülitamine sümboliseerib ühtlasi seda, kuidas Kuku sülitab näkku endale, Maritile, headele kommetele, aate- ja usuinimestele. Kultuurile samuti. Paradoksaalsel kombel teda selle eest armastatakse, mitte ei vihata.