Psühholoog vastab: miks on Eesti staarid enesekesksed ja ülbed?
19. juuli 2017, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/13/6779337t1h0c78.png)
Tõsielusaatest «Prooviabielu» oma ükskõikse ellusuhtumise ning vägeva suuvärgi tõttu erilist tähelepanu pälvinud Kalvi-Kalle on viimastel päevadel avalikult sotsiaalmeedias oma südamedaami Heleniga tülitsenud. Mõned päevad tagasi kirjutas mees teate ühe meediaväljaande kommentaariumisse, milles soovitas sealsel toimetusel p**sse minna. Selline julge sõnavõtt püstitab aga õhku küsimuse, kas- ja kus on sõnavabaduse piir?
Oma ülbuse ja enesekesksusega on hiilanud nii mõnigi Eesti nimekas tegelane. Seda teemat laiemalt käsitledes uurisime tuntud psühholoogilt Kristel Rannamehelt, kuidas mõjub inimese psüühikale see, kui ta satub ootamatu tähelepanu alla.
«Ülbus ja enesekesksus on seotud enesehinnangu ja kuvandiga, mida keegi soovib endast teistele jätta. Üldjuhul on selle taga soov jätta enekindel mulje, kus inimest ei huvita teiste arvamus. Ta võtab endale vabaduse öelda või tegutseda teisi solvavalt ega arvesta kokkuleppeliste viisakusnormidega,» selgitab Kristel inimeste enesekeskse käitumise tagamaid.
«Sügavamal psühholoogilisel tasandil aga viitab see soovile ennast kaitsta kas reaalse või kujuteldava ohu eest, mis sellest samast ühiskonnast tuleneb Alateadlikult tajub inimene enda haavatavust ja on valmis juba ette ründama või kaitsesse minema, et vähem haiget saada. Sellisel juhul võib ta endale teha hoopiski karuteene, kuna sageli haarab ühiskond taolisest ebaviisakast käitumisest kinni ja sellele võib järgneda avalik hukkamõist, mis inimese enesehinnangule kuigi positiivselt ei mõju.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on ebaküpse egoga isiksustega, kes ei suuda taltsutada oma esmaseid reaktsioone ega mõtle paar sammu ette, mida taoline käitumine pikemas perspektiivis kaasa võib tuua.
Kui tegu on avaliku elu tegelasega, siis on kõik kordades võimendatud ja ka 10 aastat hiljem võib meedia kaevata üles mineviku ebameeldivad intsidendid ja need võivad varjuna inimest saata kogu elu. Tagantjärgi on aga juba raske midagi olematuks teha.»