Nädala plaat: Britney Spears «Femme Fatale»
11. aprill 2011, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Britney Spears
Femme Fatale
(Sony)
Hinne 4
3D-popmuusika
Britney ei tohiks enam juba mõnda aega olla artist, kes keskmise kuulaja või keskmise mehe (seks)fantaasiat ülal hoiaks, temast on saanud kultuurikriitiku fantaasia. Kui paljud meist siis ikka tegelikult unistavad seksist robotiga või elektrilistest lammastest.
Kultuurikriitik unistab – tema, kes on lugenud Adornot ja Zizekit, näeb Britneys hiilgavat võimalus vaadata otse globaalse kultuurimasina pimeduse südamesse, ja talle kindlasti meeldib nähtav.
Oma laste kasvatamise õiguse eest võitlev California üksikema, kes on juhtumisi ka rahvusvaheline popiidol: kas pole postmodernistlikust kirjandusest pärit tegelaskuju?
«Femme Fatale» ei ole Britney parim album, kuid kindlasti on see tema kõige robotlikum plaat. Endisest miss USAst, nagu ta end kunagi autobiograafilises loos «Piece Of Me» tutvustas, on saanud lihtsalt nägu plaadikaanel ja reklaamiklipis ning muidugi on olemas tema signatuuriga hääl, mida produtsendid eesotsas põhimees Max Martiniga kasutavad.
Britney vokaal läheb aparaadi input-osast sisse, satub erinevatesse seiklustesse popmuusika hetke aktuaalseimate helide ja skeemidega ning ronib output-osast uuema ja läikivamana välja. Inimese ja masina koostöös pole vaat et miski võimatu. Too hääl vaheldumisi ähib seksikalt, siis muutub jälle sentimentaalseks, siis jälle «lambahääleks», nagu mu üks tuttav armastab öelda jne.
Kõige enam vigurdabki see hääl praeguse pop-produtsendi nr 1 Will-I-Amiga tehtud loos «Big Fat Bass». «I can be your treble you can be my bass,» laulab Britney sünteetiline hääl ja iga kümne sekundi tagant tuleb ette uus häälemodulatsioon.
Will-I-Am teab, kuidas Britneyst maksimaalselt robotit välja pigistada, ja see tal õnnestub. Olen märganud, et mida vanemaks Britney saab (praegu 29 – toim), seda veidramad teismelise või õigemini robot-teismelise tämbrid tekivad ta häälde. Nagu tahaks ta psühhoanalüütiku seansil algusse tagasi, aga avastab siis, et alguses ei ole midagi, alguses ongi masin, too robot-teismeline. «Big Fat Bass» selliselt analüüsibki.
Black Eyed Peas ja Lady Gaga – need techno-pop-maailma praegused põhinimed tulevad võrdlusmomentidena sageli ka «Femme Fatale’il» ette. Peamiselt domineerib plaati Gaga poolt meinstriimi tõugatud 3D-eurotrance-laksakas («Hold Against Me, I Wanna Go» jne). Üks lugu, «How I Roll», saadab aga tuntava indiepop-signaali, kõlab, kui tahaks Animal Collective oma viimatise plaadi popmuusika asemel hoopis kuskil seal Britnide-Gagade hüperpopmaailmas tegutseda.
Kummaline lugu Britney jaoks. Eraldi seisab ka lõpulugu – Britney või tema fiktiivse karakteri sentimentaalne armuavaldus pätile: «Criminal». Iseenesest tavaline ballaad, aga Britney laulduna kõlab nagu pea kiilaks ajamine.
«Femme Fatale» on plaat, millega Britney näitab Gagadele ja Rihannadele, et on ta siis olemas või mitte, valitseb tema robopop maailma. Ja miks? Kõlab paradoksaalselt, aga kuna ta on ainsana päris: ta on robot.