Ultima Thule liitis eestlased

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäks on laval ikka tõeliselt võimas, üks hetk lendab tal lausa kuub seljast. Rahvas ahhetab lummatult.
Mäks on laval ikka tõeliselt võimas, üks hetk lendab tal lausa kuub seljast. Rahvas ahhetab lummatult. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Rapla laululava on soojal ajal kujunenud paljude artistide lemmik-esinemispaigaks. Sel suvel on siin lisaks teatrietendustele nähtud juba Kosmikuid ja Metsatölli ning Tanel Padarit ja The Suni. Sedapuhku vallutas Rapla oma juubelituuriga Ultima Thule.

Rahvas, kes juba tund enne kontserdi algust kogunema hakkab, naudib juubelihõngulist õhustikku täiel määral. Lastakse hea maitsta rahvustoitudel ja arutatakse elavalt varasemaid eredaid kontserdielamusi.

«Minule seostub Ultima Thule endiselt 1988. aasta

Rock Summeri ja metsikute rahvahulkadega,» räägib vanem meesterahvas pojale. «Mina olin siis ju neljane, nii et peab ikka vana bänd olema,» imestab mehemõõtu noormees seepeale.

Pisut pärast üheksat astub rahva ette Riho Sibul, keda tervitatakse marulise aplausiga. Alati stiilne rokijumal tänab kohaletulnuid ja juhatab lavale noortebändi Slide-Fifty, kes tõmbab peo täie hooga käima. Pooletunnise esinemise lõpuks on üksikud noored end lavale juba tunduvalt lähemale nihutanud. Pilve tagant rokitakse välja ka silmapiiril loojuv päike, õhus on tunda ootusärevust.

Epliku vaikus enne tormi

Järgnevalt ilmub lavale Vaiko Eplik, kitarr käes. Rõõmsameelne ja humoorikas Eplik võtab istet, toetab kitarri põlvele ja lööb laulu lahti. Lisaks kolmele tuntud enda loole on Raplamaalt pärit Eplik võtnud nõuks kaverdada Ultima Thule ühe klassikalise pala «Liivimaa pastoraal».

Vaikselt üles soojenev publik ei pea paljuks plaksugi kaasa lüüa. Epliku esinemine mõjub näilise vaikusena enne tormi ja selle sobivust kontsertkavaga võiks illustreerida rida tema enda laulust: «Pihtas, põhjas, nagu ikka!»

Kui Ultima Thule lõpuks lavale tuleb, saab nii mõnelegi puupingil istumisest küllalt ning ühiselt joostakse lavaesisele platsile tormi. Viis esimest lugu pärinevad 2005. aastal välja antud albumilt «Ingel ja suli». Plaadi nimiloo ja tõeliselt leidlike sõnade poolest meelde jäänud «Viiv ei kuhugi viiv» kõlades õõtsub publik juba kõikjal, kuhu silm ulatub.

Õhtu üheks kulminatsiooniks kujuneb hetk, mil rahva ette astub Tõnis Mägi. Muusik täidab kogu laululava tohutu energiaga. Vanu kuldseid lugusid kuuldes heldib publik pisarateni.

Vaevalt jõuab «Turbatuli» kõlada, kui kostab hüüdeid – korrata, korrata! Mäks on laval ikka tõeliselt võimas, üks hetk lendab tal lausa kuub seljast. Ühes sellega on minema pühitud ka eestlase tagasihoidlikkus ja vaoshoitus. Tõeline rokkimine alles algab.

Ultima Thule ilusaimaid lugusid «Aed» paneb lausa külmavärinad üle selja jooksma. «Päike paistis ja aed oli haljas... nüüd on murtud, kõik metsik ja must» ümiseb kogu lauluväljak kui ühest suust.

Tõmbaksin siinkohal paralleeli hiljuti noorte laulupeol kõlanud «Palvega». Võimas on kuulata kedagi nii hingest laulmas ja näha inimesi, kes seda naudivad.

Kõik on nii kaasa haaratud, et vaevu märgatakse äsja alanud kerget vihmasadu. Suureks rahvapeoks kujunenud nostalgiahõnguline kontsert sunnib mõtlema sellele, mida on muusika võimeline inimesega tegema.

Joovastav sünergia

Pärast ametliku osa lõppu esitatakse mitu lisalugu. Muu hulgas kõlab Mäksi esituses «Laul kadunud kodust», mis liidab kõik kohaletulnud ühiseks suureks pereks. Lausa joovastavalt mõjub bändikaaslaste sünergia.

Lõpuks venib kontsert pea kolmetunniseks, kuid vaevalt leidub neid, kel mahti kella piiluda. «Kaunilt kõlavat eesti keelt on nii ilus kuulata,» on üks vanem abielupaar ühel meelel.

Rapla kontsert tipneb Ultima Thule ja Slide-Fifty ühise meeletu rokiga. Laval seguneb noorem põlvkond vanemaga, huvitava sümbioosi moodustavad isa ja poeg Raul ja Robert Vaigla. Sellega ongi kontsert lõppenud ja meeletult positiivse laengu saanud inimesed liiguvad vaiksel sammul tagasi argiellu.

Nii mõnelgi lahkujal on näpus Ultima Thule ja Tõnis Mägi värske DVD, millel peal paljud surematud lood. Ühtäkki on meel kuidagi nukker, nagu oleks järjekordne sünnipäev läbi saanud. Teadmine, et uusi kontserte tuleb veel, rahustab ja laseb värsket elamust edasi nautida.

Täna kell 20 annab Ultima Thule oma kontserdi «20 aastat hiljem» Pirita kloostri varemetes Tallinnas, homme Pärnu Vallikäärus ja ülehomme Rakveres. Kaks viimast kontserti algavad kell 21.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles