Kannapööre Eurovisioonil – muusika võitis palagani (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
22. mai 2017, 10:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljutine Eurovisioon tegi ajalugu mitmeski mõttes. Esiteks võitis Portugal – riik, kelle senine parem tulemus oli kuues koht. Teiseks oleme viimaks jõudnud hetkeni, mil muusika võitis vaatemängu. Lihtsalt tuleb mees lavale, laulab kogu südamest ja teeb tulevärgile ning tsirkusele tuule alla!
Mis siis juhtus? Rahvas oli rabatud, nii Kiievis saalis kui ka telekate eest. Astub lavale silmanähtavalt nõrga tervisega, kuid tohutu sisemise põlemisega noormees, ja lihtsalt laulab – tillukesel lavasopistusel, saatjaks vaid taskulampide meri. Eurovisiooni hiiglaslik ja lugematuid eriefekte võimaldav lavakolakas artisti selja taga muutus korraga täiesti staatiliseks muinasjutumetsaks. Me oleme harjunud mõtlema, et muusika – see on liiga lahja lahus, et euromöllus loorbereid lõigata. Võistlus ju! Paneme juurde, paneme rohkem, mida suurem pingutus, seda kõvem tulemus!
Oleme õppinud uskuma, et inimesed vajavad kõvemat stimulatsiooni, sest mürarikkas maailmas tuimestatud meeled ei märka muidu üldse mitte midagi. Seda ka ju ei tahaks, et vaataja suigub magama, meelde ei jää, hääli ei tule… Salvador Sobral Portugalist aga tõestas kõigile, et maailm on muutunud. Inimesed oskavad muusikat kuulata ja mõista isegi siis, kui nad laulu keelest aru ei saa. Salvadori võit oli erakordselt ülekaalukas – ta vallutas nii rahva kui ka žürii südame, rebis punktitabelis juhtima esimesest hetkest ning sellele positsioonile ka jäi. 758 punkti on vägev saavutus, rahva ja ekspertide hääled enamasti kokku langema ei kaldu. Just see saatus tabas Eesti lugu – inimesed olid võlutud, kuid žürii jättis pala täiesti külmaks. Ehkki sisu ja sõnumi poolest võiks «Veronat» lausa võiduloo sugulaseks pidada, rääkis ju seegi lõppenud loost, mida ikka veel kalliks pidada. «Amar Pelos Dois» on sõnum lahkunud kallimale muusika kaudu: «Ma tean, et üksi ei saa armastada, kuid mina võin armastada meie mõlema eest!»
Appiiiiii – jälle see hingetu produktsioon, muusika nagu toode, aitab juba jamast! Andke midagi, mis on päris!
Kuidas kirjutada head eurolugu? Ära tee eurolugu!
Suurt osa loovhingi ja artiste, kes Eurovisiooni sihiks seavad, kammitseb surve hästi esineda. Võiduloo autor, artisti õde Luisa Sobral teeb asja klaariks: «Ma ei kirjutanud seda lugu üldse Eurovisiooni jaoks ja ma ei mõelnud kunagi võiduvõimalusele. Tegin lihtsalt nii, nagu on minu stiil, mu venna stiil. Kõik on meile väga ehe ja tõene, tegime seda, mida ise armastame.» Kõlab lihtsalt?
Siiski – lihtsuse ja banaalsuse vahel on juuspeen piir. Lihtsaid laulukesi jõudis lavale terve hulk, aga kui meeldejääva viisijupi taga puudus särav ideesähvatus, oli tulemust pigem piinlik vaadata. Näiteks Hispaania noor ja sarmikas surfikutt esitas midagi meie «Hispaania tüdruku» sarnast, teise klassi tasemel ingliskeelne refrään ja reggae-rütm olid küll armsalt puhkusehõngulised, aga nii tapvalt tavalised. Tulemus? Viimane koht ja žüriilt väärikad null punkti. Samas oleks tiba ebaõiglane elukogemuse vähesuses süüdistada 21-aastast noormeest, kes ise loo ja sõnad teeb ning lavale toob. Kui Manel Navarro kidra õlale viskaks ja Eestisse sõidaks, võtaksid kohalikud kaunitarid kena kuti kindlasti ovatsioonidega vastu.
/nginx/o/2017/05/13/6659173t1h3d45.jpg)
Eestis on palju neid, kes loovad südame järgi ega lase ennast millestki kõrvalisest kõigutada. Näiteks meie Mick Pedaja, kes on nii väljenduslaadilt, hoiakult kui isegi välimuselt ootamatult sarnane seekordse võitja Salvador Sobraliga. Muusikaliselt kasutab ta muidugi hoopis teist keelt. Kui Sobral räägib oma lugu valsirütmis ja rõhutatult retrolike orkestriseadetega, siis Micki muusika kõlab kui miraaž helgest tulevikust. Kuid mõlema puhul märkab kuulaja otsekohe: see on uus! Erinev! Loominguliselt kirgas, puhas ja vaba formaatidest. Midagi sellist pole ma veel kuulnud! Selline asi varem eurosõelast läbi ei mahtunud, normatiividega nüriks häälestatud kõrvad hääletasid originaalsed sähvatused lihtsalt maha. Aga murrang raksatas ära just nüüd! Praegu hääletatakse maha kõik eurolik. See on esimene asi, mis ärritab publikut ja ajab harja punaseks žüriil. Appiiiiii – jälle see hingetu produktsioon, muusika nagu toode, aitab juba jamast! Andke midagi, mis on päris!
Muusikat pole vaja maskeerida
«Tänane võit on muusika võit,» püüdis Salvador Sobral oma isiku võidu tagant sootuks ära kaotada. «Võit inimestele, kes teevad muusikat, mis tõepoolest tähendab midagi. Muusika ei ole tulevärk. Muusika on tunded! Muudame seda üheskoos ja toome muusika tagasi Eurovisioonile.»
Ei saa mööda tõsiasjast, et Eurovisiooni reputatsioon on viimase kümne aasta jooksul üsna kontrastne, seda nii publiku kui ka muusikaproffide seas. Ühelt poolt on tegu mõistagi suurima areeniga Euroopas, kuhu oma tõusev täht lennutada – kui tal on potentsiaali, lööb ta siin kiiresti särama. Teiselt poolt näeb palju muusikuid kogu vaatemängu läbi irooniaprisma, ja põhjuse selleks annavad faktid: viimaste aastate võidulugudest võib leiduda üllatust, nalja, seksi, tragöödiat, tantsu, tulevärki … igasugu kraami. Ainult muusikat ennast seal alati üldse olema ei peagi. Küllap on just algideest kaugenemise tunne põhjus, miks aina uuendatakse hääletussüsteemi ja kaasati ekspertidest žürii, et anda muusikale oma liigas tagasi rohkem sõnaõigust.
Mine tea, kas olnuks meie lool rohkem šansse, kui lavastus, telerežii ja liikumisjoonis oleks jäänud lihtsamaks ning jätnud artistidele sellevõrra enam vabadust? Tundub nii, et briljantne sooritus pole tõepoolest enam see, mida selles mängus eduks vaja. Kõik, mis segab sõnumi kohaleviimist ja artisti sisendusjõudu, tasuks pigem kõrvale heita, sest teiseltki kohalt leiame lihtsa, siira ja minoorse ballaadi Bulgaaria verinoore artisti Kristian Kostovi esituses. Loo autor Borislav Milanov on samasugune imemees-hitimester nagu meie Sven Lõhmus, kuid kraadikese rahvusvahelisema haardega. Tema loomingut on eurolaval ennegi kuuldud, eri maade lippude all ning enamasti ka esikümneväärilistes esitustes. Kuid mitte sellepärast, et ta kuidagi eriti hästi neid euronõkse valdab! Ta paistab silma just oma julgusega teisiti teha. Ta ei karda oma südame salasoppe maailmale muusika kaudu laiali laotada. Väike poiss üksi tühjal laval, valgusvihus laulmas sellise jõuga, et kratsib südame seest – Eesti hindas etteastet maksimumpunktidega. Siirust fassaadina ei loo. Show-maailmas saab paljugi küll ka konstrueerida, kuid midagi peab olema artistis ehedana olemas. Ning tagasi on ammu hüljatud voorus – tagasihoidlikkus. «Ma ei taha mitte kellekski saada,» ütles 17-aastane Kristian intervjuudes. «Ma olen lihtsalt mina ja sellest mulle piisab.»
«Pole vaja nii palju kraami muusika ümber kuhjata. Asi võiks olla muusikas, mitte milleski muus,» on Portugali loo autor Luisa Sorbal oma veendunud. Head lugu pole vaja peita, glasuurida, üle tuunida ega maskeerida.
Spordistressi asemele mängurõõm
Kui Eesti originaalsetel talentidel avaneks võimalus rahvusvahelisele areenile astuda, võiks paljudel neist hästi minna. Aga kuidas läbi pugeda kohalikust filtrist? Väikese riigina ei suuda me võtta muusikakonkurssi mänguna, mis oleks kõige tervislikum ja tiivustavam nii artistile kui ka muusika loojale. Mis muud see siis ometi on? Võimalus rahvusvahelise seltskonnaga kokku saada, üheskoos tähistada ja energiat vahetada. Kui seada fookus vaid sooritusele, saab peost sport ja kaob pool asja võlust. Olles näinud asja seestpoolt, julgen valju häälega välja öelda, et sellel pole tegelikult tähtsust, kes võidab. Muusika võidab! Ja Eesti etteastet ei saa üheski mõttes ebaõnnestunuks lugeda – rahva häältega saadud kuues koht näitab pigem seda, et tasuks plaanida maailmaturneed ning elavdada rahvusvahelisi kontakte muusikatööstuses. Oma riigi väärikas esindamine ei mahu mõne minuti sisse, see käib terve eurokarusselli aja, igal pressikonverentsil, igal sammul. Kui artist suudab olla inimlik, intelligentne ja huvitav, laieneb sümpaatia kiiresti tervele riigile.
Portugali rahvuskangelased käitusid ka võitjatena siiralt, lihtsalt, isegi veidi kohmetult. «Mõtlesime siia jõudes, et oi, siin on kõik nii suurejooneline, meie kindlasti ei võida. Aga see juhtus siiski! Ma arvan, et põhjus on lihtne: inimesed tunnevad muusika taga tundeid, need lähevad otseteed südamesse kui on siiralt tehtud,» lausus Luisa Sobral.
Muusikat tehakse tunnete keeles ja et midagi tõepoolest suuta ja öelda, tuleb esmalt kontroll vabaks lasta ja usaldada. Ega hambad ristis midagi geniaalset välja ei pigista, kindel see. Hiljutine Eurovisioon tõestas, et kõike ehedat võib oodata edu, kuid üks on kindel: klassikaline «eurolik» lugu ja estraadlikult filigraanne esitus on see, mida keegi enam näha ei taha. Kuidas me saaksime lihtsalt minna lasta? Lubades muusikat kirjutada ning artistidel maailmas särada tulemust nõudmata.
Eurovisioon 2017 Kiiev, finaali esikümme:
Portugal 758
Bulgaaria 615
Moldova 374
Belgia 363
Rootsi 344
Itaalia 334
Rumeenia 282
Ungari 200
Austraalia 173
Norra 158
Eelmisel aastal sama süsteemi järgi oli esikolmik märksa tasavägisem: Ukrana võitis 534 punktiga, Austraalia jäi 511 punktiga napilt teiseks ja Venemaa 491 punktiga kolmandaks.
2014. aastast alates on kasutusel süsteem, millega liidetakse žürii ja rahva hääled. Iga riiki esindab viis eksperti, Eestist andsid hääli Rasmus Rändvee, Getter Jaani, Jakko Maltis, Olavi Paide ja Marju Länik.
